Minu esimene kuu Marathon100 projektis Eesmärgiks Tallinna Maraton Autor Inga Kree

https://marathon100.com/uudised/vaata/minu-esimene-kuu-marathon100-projektis-eesmargiks-tallinna-maraton

Kui alustada päris algusest, siis mina ei ole enam algaja jooksja. Olen täitsa arvestatav harrastajast jooksja, teen ca 3 trenni nädalas ning kiirused on mul ka suhteliselt kiired. Kui vaadata mu medalite ja karikate kogu, siis olen mõnedki korrad pjedestaalil lõpetanud, enamasti küll väiksematel külavõistlustel või ekstreemjooksudel, sest viimased on mulle kuidagi “kergemad” läbida (kerelihased on jõusaalis aastatega tugevaks treenitud).

Minu jooksuajaloo parimateks paladeks on näiteks eelmisel aastal Peetri jooksu 5km II koht, Rakvere Ööjooksu talve eri III koht. Olen maakonna krossijooksu meister aastatel 2020 ja 2017. Icebug Kõva mehe jooksul 2017.a. III koht. 2020.a. Kõva mehe jooks jääb aga igaveseks meelde, sest lõpetasin jooksu läbi valu, olles ca 3km enne lõppu jala korralikult välja väänanud, aga ma ei andnud alla, nii kangust olen täis küll, et sain seeläbi II koha. Ja mõneks ajaks minu jooksja karjäär saigi sellest vigastusest lõpu. Alles nüüd, tasa ja targu, saabun tagasi. Siht oli siiani saada samasse vormi, mis vigastuse eel.

Alati saab paremaks muidugi, aga selleks olengi siin projektis.

Emotsioonid, et projekti pääsesin olid ja on suurepärased. Minu siht on tuua tähelepanu Jooksupartneri klubile üleüldiselt ning otseloomulikult soovin korra elus päriselt kava järgi treenida. Siiani olen treeninud natuke ise ja meil siin Viljandis on ju suur Vanameister Einar Kaigas isiklikult, kes alati nõu ja treeningutega abiks. Olen Jooksupartneri klubi vabaliige olnud 2017 aastast saadik ja alati uhkusega treenerit ning klubi tegemisi pildis hoidnud, sest just see motiveerib neid, kes täna veel ei jookse, aga tahaks. Vahel on väikest motivatsiooni vaja, et saaks need botased jalga ja välja mindud… Minu tänase jooksuvormi taga on kolm nime: Keio Kits, kes on maailma parim füsioterapeut ja spordimassöör, treenerid Einar Kaigas ja Ülari Kais, kes esimestel jooksuaastatel mõlemad aitasid erinevate trennide abil mu võistlusvormi parendada.

Isegi projektis sattusin Jooksupartneri treenerite gruppi, see on mingi märk? 🙂

Treeneriks sain Taivo Püi, kelle käe all ma varasemalt treeninud ei ole. Googeldasin teda, esimene artikkel kirjeldab teda kui 9 kordset Eesti meistrit! Nii et treeneritega on mul vedanud! Nüüd on mul vaja tulemustele orienteeruda. Treener Taivoga on meil esimesed pikad kõned vahetatud ning kõik mu varasem spordialane taust jagatud. Vigastuste kohta küsis Taivo ka ning rõhus, et paljud jooksjad hakkavad suure hurraaga treenima, aga unustavad ületreenimise ohu- tekivad vigastused ja soovitud tulemust ei pruugita saadagi.

Kuna minul on koormustest just värskelt läbitud, siis saab Taivo mulle kava kirjutada ning saangi tema mustri järgi treenima hakata.

Veidi ka koormustestist: noh, come on, tegin seda ju esimest korda! (ehk tähtis nagu Erki Nool! Vihje Rooside sõjale). Teadsin ette, et mul võetakse jooksu ajal sõrmest verd, et mõõta laktaati (see näitab piimhappe hüppelist tõusu veres, ehk saab otse koormuse ajal mõõta ja kohe tulemust näha). Kohale jõudes saadeti mind garderoobi riideid vahetama, selga lühikesed jooksuriided ning edasi juba spordiarsti kabinetti.

Kaaluti, pandi kõiksugu vajalikud andmed kirja ning mõõdeti kopsumahtu. Mask pähe, andurid külge ning lindile. Esimene kiirus oli kõndimine ja järjest pandi kiiruseid juurde. Jooksu alguses, iga km juurde pannes ning peale maha jahtumist võeti sõrmeotsast laktaadi mõõtmiseks verd (~7 korda). Kuna ma polnud ju kunagi maskiga jooksnud, siis vaim läks nõrgaks. Tempo 4,0 juures, kui laktaaditaseme üles viskas, tekkiski tunne, et äkki järgmisel kiirusel õhku enam ei jagu ning arsti küsimuse peale: “Kas lõpetame?”, arvasingi, et vast aitab. Maksimum pulsiks jäi seeläbi vaid 179, mis kohe kindlasti mu maksimum ei ole. Õnneks said aeroobne ja anaeroobne tase määratud ning üleüldises vaates on mu süda terve ja vastupidav.

Selle aasta võistlused on nagu nad on, treenida saab hetkel ju vaid virtuaaljooksude jaoks. Hiljuti toimus virtuaalselt kohalik Päri-Heimtali-Päri jooks, selle jooksu 10,3 km originaal trassil on kaks tõusu, mis teevad sellest piisavalt raske jooksu. Ning sel korral jooksin ihuüksi, õnneks päeval, mil antud etapi ette võtsin, paistis päike ning sombusesse kevadesse oli see mõnus vaheldus. Ajaks sain 45,0, ehk keskmine tempo tuli veidi alla 4,30 min/km kohta.

Kohaliku ajalehe Sakala spordirubriigist lugesin, et sain sellega esimese koha. Kui oleks olnud tegemist päris võistlusega, oleks seal kindlasti palju rohkem kiireid jooksjaid kohal olnud ning hea kui üldse pjedestaalile siis jõudnud oleks…

Ning sel nädalal on käimas ka Rimi Neste Run For Future 5km jooks, mille tulemuse saatsin treeningute ajal kella lihtsalt kinni pannes, nimelt oli vaja teha 3x2km lõike seega kahe lõigu ja sörgi summa sai seekordseks võistlustulemiks edastatud.

Kokkuvõtteks soovin kõikidele kuuele Marathon100 projekti liikmele edu ning vastupidavust, et ikka eesmärgiks pandud tulemused saaksid saavutatud!

Teekond saab olema kindlasti põnev ning uute katsumustega, lubame Teid hoida kõigega kursis!

NB: kui ma ei võistle ise, siis kohe kindlasti elan kõikidele jooksjatele kaasa! Oleme klubis seda meelt, et teisi tuleb alati toetada, ning vahel aitab just see tore hüüe: “Läheb, läheb!” Näiteks eelmisel aastal sai joonistatud Viljandi Linnajooksu jaoks plakatid: “Jookse kiiremini, sa oled selle eest ju maksnud!”, “Kui sa seda lugeda jõuad, siis jooksed liiga aeglaselt!”, “Jookse kiiremini, Mukunga joob finišis juba õlut!”

Loo autor fotol paremal.

Seniks nautige kevadet ning hoidkem distantsi, et saaksime “päris” võistlustel kohtuda!

Tervitustega

Inga

Oh ei! KOROONA! Autor Inga Kree (originaal Marathon100 artikkel 2021.a.)

https://marathon100.com/uudised/vaata/oh-ei-koroona

Eesmärgiks Tallinna maraton esimesel ühistreeningul mind kahjuks polnud. Olin sel hetkel saanud viimase aja moehaiguse Koroona. Küll pääsesin kopsupõletikust ja haiglavoodisse välja jõudmisest, aga see polnud üldse mitte kergete killast haigus. Täiskasvanuna polegi ma nii haige veel olnud. Algas see viirus mul kurguvaluga, mis süvenes ja liikus välja kuskil 1/3 kopsuni. Kuuendal päeval (räägitakse, et siis on pöördepunkt) tuli nii hull nohu, et enam väga ei saanud aru, kas kurk ja kopsud valutavad üldse, sest pea oli paks ja valutas. Magada oli ilmvõimatu (nina kinni). Lisaks oli mul Koroona sümptomitest luu ja lihasvalu. Öösel lihtsalt olla ei saanud, jalad krambitasid ja tunde magada ei lasknud. Õnneks on mul jooksjana magneesiumi tabletid olemas, neid sai siis lausa mitu tükki võetud, ning mõne tunni möödudes sain ikka natuke magada ka. 

Päevad möödusid kiirelt, põhimõtteliselt mitte midagi tehes, sest ei jaksanud – ei olnud isu ega jõudu. Väsimus ja jõuetus olid käsikäes kerge 37,2-37,5 palavikuga. Korra oli mul haiguse ajal vaja lambipirni vahetada, selle tegevuse käigus kattus kogu kere higiga (ei oleks küll sel hetkel arvanud, et ma jooksja olen ja vastupidavusaladele nägu näidata võiksin). Õnneks mahtusin oma haiguse kulgemisega tavapärasesse kümnesse päeva ära ning pärast seda pääsesin vabaks.

Esimene tööpäev kontoris peale koroonat oli väga raske, mu töö pole üldse füüsiline aga olin tööpäeva lõpuks täiesti läbi. Keha oli täiesti kurnatud. Liikumist lasi mu teener Taivo Püi esmalt alustada kõndimisest. Tuli võtta kergemalt, et mitte üleliia südant koormata. Pulss on parim taastumise näitaja ning neil päevil pidingi Taivole võtma iga km ajad ning pulsid välja. Esimesel päeval kõndisin veidi kiiremas tempos 5 kilomeetrit ja pildistasin loodust, sest vahepeal oli ju kevad tärganud. 

Teisel päeval sain juba teha 3min sörk/3min kõnd vaheldumisi 10x kumbagi. Kokku tuli 8,6 km ja keskmine pulss jäi 130 (pulsivahemikud on väga individuaalsed), seega hakkas lootust andma, et saan ikkagi jooksma ka kunagi. Haiguse järgselt oli esimestel päevadel eriti tunda kopsudes ja kurgus kahjustada saanud osa, jahe õhk tegi kurgu valusaks ja kopse õhku täis tõmmata oli ebamugav. Hääl kadus kergelt ära ja siiamaani, peaaegu kuu aega hiljem, tunnen, et kurk on õrn. Pikalt väga rääkima ei kisu, sest siis läheb kurk kuivaks ja valusaks.

27.aprill sain teha esimese sörgi 8km, pulsi lõi ikkagi kergelt üles, alla 150 ei tahtnud kuidagi kukkuda.Taivo arvas, et nii kiiresti ikkagi joosta ei tohiks (5,30 tempo tavaliselt mu jaoks pole kiire), ja järgmisel päeval sain 10km sörgil kohustuse hoida madalat pulssi (125 anti ette), mul jäi 129.

Kuna aga vahepeal ju maailm vaikselt avanes ja esimene mai sai juba minna sörkima veidi suurema seltskonnaga kui üksi, siis haarasin võimalusest Viljandi Jooksupartneri omadega sörkida ümber Viljandi järve. Tavapäraselt on 1.mai alati olnud Viljandis suur jooksupäev. Koroona tõttu on see nüüd kahjuks juba teist korda 1.augustile lükatud. Ning kuna sel päeval uuriti korraga jalajälgede mõju soole ja looduse taastumisele, siis saime anda uurimiseks oma panuse.

See pole veel kõik, minu vaiksetele sörkidele hiilis üha lähedamale Karksi-Nuia Maanteejooks, mis sel aastal toimus 9.mai, emadepäeval. Treener Taivoga leppisime kokku, et võtan seda kui esimest pika lõigu trenni peale haigust. Et lähen rajale tunde järgi ja kui ei jaksa, siis võtan kergemalt. Kes vähegi selle jooksu rajaprofiili teab, siis seal on viie kilomeetri läbimiseks vaja esmalt joosta kergelt lauges tempos 2,5km linnast välja ja siis sama rada ülesmäge tagasi.

Karksi-Nuia maanteejooksu eripära on eraldistart, ehk korraga lastakse rajale 2 inimest ning seda iga 30 sekundi järel, mis võrreldes tavapäraste ühisstartidega võtab ära võimaluse teada jooksu ajal näiteks konkurendi tempot.

Õnneks oli esimene päikeseline ilm, sai lühikestes riietes võistelda. Aga meeletu tuul, nii minnes kui tagasi finišisse tulles oli tuul vastu.  
 

Tagasitulek oli paras katsumus, tempo langes mäest üles liikudes kõvasti ja jaks kadus. Aga kui lõpu 1km kätte jõudis, võtsin veel mis keha andis ja kihutasin finiši suunas. Niipea kui ületasin lõpujoone tundsin, et hakkas paha. Esimest korda elus hakkasingi päriselt pingutusest oksele. Oleme teiste jooksjatega varemgi imestanud, kuidas tippjooksjad oma kehast nii palju välja pigistavad, et finišis oksendavad? Ennäe, nüüd olen isegi endast rajale kõik andnud. Õnneks oli väärt pingutamist, sain oma 20,59’9 ajaga 5km naiste üld lõpetajatest kolmanda koha ja vanuseklassi teise koha. Seega lootust minu jooksuvormi taastumiseks on.

Tervitustega!

Inga

Ma olen tagasi ja tugevam kui varem! Inga Kree, Marathon100 artikkel

https://marathon100.com/uudised/vaata/ma-olen-tagasi-ja-tugevam-kui-varem

Nii palju on vahepeal juhtunud, et ei teagi kust otsast pihta hakata.
Alustame laagri teemadel. 21-23. mai toimus Viljandis Jooksupartneri klubi laager.
Esimene päev algas staadionil 1500m võistlusega. See oli laagri kõige hirmutavam osa, pidi ju naelikud jalga pistma ning 3 ja 3/4 ringi elu eest kihutama. Et mitte kehva tulemust enda süüks võtta, siis oli minu neljanda koha süüdlaseks korralik tuul ja nõrk pöid, mis ei kannatanud tervet 1500m joosta. 1,5 ringi jooksin raudselt täistallal, mis naelkingades kaunile daamile pole kindlasti sobilik! Aga arvestades minu isiklikku varasemat rekordit 5,17 oli saadud 5,21’85 suhteliselt ok tulemus. 

Õnneks peale võistlust algas laagri parim osa, ehk ühistrennid. Nii äge oli üle pika aja näost näkku klubiliikmeid näha ja trennid läksid muudkui lobisedes, üldse polnud raske. Reede õhtusele trennile jätkus vestlusõhtu, kus Eesti jooksu tippudest meile endast ja oma tulemustest/laagritest käis rääkimas Karel Hussar.

Laupäeval sai lausa kaks trenni tehtud (pikk kross 20km ja tõkkeharjutuste/mäkkejooksu trenn, mille tõusudeks oli paljudele teada tuntud Viljandi Kõrgemägi (18%). Kogu nädala trennimaht tuli kokku 81,8km. Nii suuri treeningkilomeetreid nädalas minu spordikell veel jooksudega mõõtnud pole.

Laagrist taastusin vaikselt nädala lõpuks ära ning ees ootasid Käärikul Eesti Meistrivõistlused teatejooksus. Jooksupartner pani välja kolm meeskonda, kes kõik esindasid klubi väga hästi. Noored: Adele Tamberg, Meri-Lill Plangaud, Liis Kapten, said neljanda koha (N18 aeg 7,33’43 lausa 10 sekundit parem aeg kui eelmisel aastal). Meie, naised(Inga Kree, Kätlin Jakk, Katrin Zaitseva) saime hõbeda, üldajaks 7.19,51, millest minu osa 800m kohta oli 2,32 (mõni sajandiksekund vähem, nagu treener Einar Kaigas ütles). Ning ei saa jätta märkimata, meie tublid Jooksupartneri poisid: Aaron Kais, Kevin Ervald, Indrek Tobreluts ja Keio Kits, tõid väga tugevast konkurentsist hõbeda, kaotades võitjale vaid kolm sekundit.  

Aga sellega polnud nädal veel lõppenud, pühapäeval oli Viiratsis Kolme tamme jooks, mille rada pole just kergemate killast, sinna on peidetud Viljandi Järve Terviseraja suured tõusud, sealhulgas Närska mägi. Jooksu lõpus kirsiks tordil Viiratsi mägi. Meie Marathon100 Eesmärgiks Tallinna maraton grupist jooksis sama jooksu ka Risto Ülem, kes sai suurepärase aja 38,34 ja meeste kaheksanda koha.

Kuna tõusud pole kunagi mu lemmikud olnud, siis raja esimesel poolel jäin 1-2 kilomeetril neljanda naisena tõusudele “tiksuma”. Viiendal kilomeetril olnud veepunkt aga andis mulle täiesti uue energia ja kerge jalaga läksin teise ja kolmanda koha tüdrukuid püüdma, kes kuskil 100-150m eespool paistsid. Suhteliselt kiiresti jõudsin neile järgi ja nendeni jõudes hõikasin “Nonii tüdrukud, läksime!” Nad haakisid end minu tuulde ning järgmised neli kilomeetrit neid enda tuules tassisingi.

Lõpus 300m enne finišit Viiratsi tõusul pani minust mööda Ingrid Riipus, kes ilmselgelt kannatab tõuse paremini kui mina. Tagant tuli suure hooga oma peigmehe, Keio Kitse valjul kaasaelamisel Kaisa Raja, kes suutis meist mõlemast mööda panna. Olin jälle neljas naine ja finišisirge oli kohe kohal (nii me pundis kõik kimasime, pulss oli 200). Kuna ma pole väga allaandja tüüpi, siis kangutasin mis kehast tuli, sain Ingridi kätte ning Kaisast jäi täpselt 5 sajandiksekundit puudu. Aga see kogemus oli nii äge, kõik püüdsime võtta maksimumi oma kehast, et saaks ikka sinna finišisse võimalikult kiiresti. Uhke kolmas koht oli seda pingutust väärt.10,2 kilomeetri ajaks 44,22’9, keskmiseks tempoks kella järgi 4,23, mis nii tõusuderohkel maastikul on minusuguse harrastaja jaoks väga viis tulemus.

Kogu loo kokkuvõtmiseks võin öelda, et olen saanud tagasi oma Koroonast laastatud jõu ning nagu näha on, olen tugevam kui varem. Mulle meeldiks siinkohal kasutada väljendit: Back in Track! Näeme rajal või võistlustel! Järgmisena on minul plaanis läbida 06.06.2021 Janeki maratoni poolmaratoni distants. 

Tervitustega!

Inga

Opaa, olen ka Sportlane! Autor Inga Kree (Marathon100 artikkel 2021.a.)

https://marathon100.com/uudised/vaata/opaa-olen-ka-sportlane

Projekt Eesmärgiks Tallinna Maraton annab juba oma esimesi vilju. Avastasin enda öiseid pulsivahemike analüüse sobrades, et mu kell on mõõtnud rekordilise madalaima öise hetkepulsi 37.

Vauu, varsti saan ju talveunne jääda, süda nii treenitud. Tegelikult ka, kui treener Einar Kaigas oma tipuaja lugudest rääkis, kuidas tema öised pulsid kolmekümnega omal ajal olid, tundus see kõrvalt kuulajana lihtsalt uskumatu. Ma sain varem harvadel juhtudel alla 50 oma pulsi. Sellised pisikesed sammud tugevuse suunas teevad ainult rõõmu :).

Vahepeal on muidugi jälle mõned võistlused olnud, esimesena tooksin välja Janeki poolmaratoni, mis toimus kuumalt lõõskava juunikuu alguses. Kuna temperatuuri ennustas ilmajaam pea 30 soojakraadi, siis teadsime kohe, et rekordeid praegu purustama veel ei lähe. Aga tundes ennast, ega siis ju päris sörkida saanud. Olime stardis kell 12.30. Jah, just siis kui kõrvetav päike kesktaevas oli. Tänu taevale oli Janek maratoni korraldajana veepunktidele mõelnud, neid oli 7km distantsi peale 3 ja ühest neist sai mõlemat pidi möödudes juua. 

Seega vett oli täiesti piisavalt, et 21km ringil ca 12 korda juua saaks. Õnneks sain ühes sammus joostes rajal lobiseda 60+ vanuseklassi spordiveterani Valeri Kääpaga, kel minuga parasjagu sama kiire minek sel päeval oli (siinkohal talle minupoolne austusavaldus, mitte just paljud pole suutelised 4,30-4,40 tempos suure kuumaga jooksma, ikka eriti hea vorm oma ea kohta). Järve tõusud natuke ikka väsitasid ka, lõplikuks ajaks sai 1,38’34 ja sain sellega naiste teise koha.

Oleksin ma enne jooksu muidugi teadnud, et hommikusel maratonidistantsil Mari Boikov 21km peal katkestas ja sai tulemuseks kirja 1,36’11, oleksin seda isegi püüdma läinud. 

Samas võin käsi südamel vanduda, et Janek sooviski võistlejatelt ju, et rada mõnuga läbitaks. Sel korral tõesti oli mõnus ja üldse mitte füüsiliselt raske poolmaraton- ainus segav faktor oli kuumus. 

Rajal olid ju toredad naerunäol jooksjad ja nii lahe oli kõikidele võistlemise ajal kaasa elada, sest jooksime muudkui edasi-tagasi oma 7km tiiru peal.

Janeki maratonil, foto autor Gerly Alp.

Juuni keskel lippasin end Viljandi staadionil 800m distantsil ajaga 2,38’16 maakonnameistriks (ei pingutanud, olen sellest üle 6 kuue sekundi kiiremini jooksnud, hoidsin end Rakvere staadioni jaoks). 

Päev hiljem Rakvere Staadionil 1500m distantsil sai tehtud enda isiklik rekord 1500m jooksus, ajaks 5,13, millega pääsesin napilt Eesti Meistrivõistluste ajanormatiivi.

Sama nädala lõpus oli Viljandis vana hea Jüri Lossmanni mälestusjooks, mille 6,4km tõuse täis lükitud raja, suutsin läbida ajaga 28,21’2 ja esimest korda pääsesin sellel jooksul naiste pjedestaalile jalga kõlgutama (hea, et seal esimesele kuuele mehele ja naisele auhinnad on, muidu oleks auhindadest vaid unistada võinud).

Karksi-Nuia jaanijooksult tõin ka ilusa suure kolmanda koha karika, sealsel 4,5km distantsil sain ajaks 18,56. Jaanijooks oli taaskord korralikus kuumuses, õnneks piisavalt lühike distants ja kohalikud vabatahtlikud Pritsumehed olid tuletõrjevoolikutega all järve ääres kastmas, just enne lõputõusule suundumist ehk veekahurid õigel ajal õiges kohas.

Foto autor Mallor Malmre

Jõudsingi enda jutuga sinna kõige kõige tähtsama sündmuseni. Kui treener Einar Kaigas võttis Viljandist kaasa neli jooksuharrastajat ja algas sõit Tallinnasse Eesti Meistrivõistlustele. Ausõna, see oli nagu jooksu laulupidu, nagu oleks mingite tipptegijate kontserdile läinud. Käepael ümber käe, ikka erinevates värvides, et oleks tuvastatav, kes on vaataja, kes sportlane/treener. Lisaks kaelapael, kus treeneritel kirjas TREENER ning minul, jah minul, sellel täiesti tavalisel harrastajal, oli seal kirjas SPORTLANE! Nagu vauu, Sportlane, suure algustähega! 

Minu jaoks oli juba tippsündmus eelmisel kuul käia Käärikul Eesti Meistrivõistlustel teatejooksus ja joosta seal enda elu kiireim 800m. Nüüd aga Kadrioru staadion oma täies hiilguses! Tippsportlased oma aladel mõõtu võtmas. Ma tundsin end korraga nii uhkelt ja korraga, et oot, mida mina siin üldse teen? Teadsin juba ette, et saan viimase koha. Aga see viimane koht sisaldas endas minu 3000m rekordit ja 5000m rekordit, sest suutsin esimesed kolm kilomeetrit joosta ajaga 11,25.

Viljandis sain 3000m ajaks 11,55. Neljandal kilomeetril muidugi tegi staadionil lõõskav 27 kraadine kuumus oma töö ja tempo kukkus alla, kasu ei teinud ka see, et vajusin pundist maha ja jäin üksinda “tiksuma”.  Ausõna, Jekaterina Patjuk lihtsalt lendas minust mööda ja seda mitte üks, vaid kaks korda, ehk maakeeli sain kahe ringiga pähe. Isegi staadionil keelatud Nike Next % ei aitaks mind neid megakiireid naisi kinni püüda. Ma jooksin seal, keset tippjooksaid, ainult iseendaga võidu. 

Ja selle võidu tõin ma Eesti Meistrivõistlustelt endaga koju! 

Ma pole staadionil mitte kunagi suutnud alla 20 minuti 5km joosta suutnud. Eesti Meistrivõistlustel saadud  5000m aeg 19,45’74 on hea näitaja, et Marathon100 projektis kaasa löömine oli hea mõte ning arenemisruumi veel jagub.

Või nagu selle projekti esimeses grupis osalenud Rauno Parts mulle ütles: “Seni kuni isiklikud tulevad, pole veel midagi möödas”. 

Kuniks mul on seljatagust toetamas alati kui vaja treener Einar Kaigas ning plaani ja nõuga abiks treener Taivo Püi, on mu paremad tulemused alles ees!

Teie jooksuentusiast Inga

Kes mind ikka jooksurajal vaatab? Inga Kree Marathon100 artikkel

https://marathon100.com/uudised/vaata/kes-mind-ikka-jooksurajal-vaatab

Pealkirjas sisalduv küsimus on ju õigustatud küsimus. Üldine tava on, et kõik kes ei jookse, ei märkagi Sind: “Ahah, läks mingi jooksja mööda. Ja siis?”

Aga sain just hiljuti oma tütre käest tagasiside, minu enda tähelepanekute põhjal, et päris nii ikka pole. Nimelt enamik jooksjaid märkavad teisi jooksjaid. Juba kaugelt jäävad mulle jooksjad silma: “Oo sellel on päris ilus jooksusamm, ta vist on päris jooksja.”, “Issand kui naljakalt ta käed käivad!”, “Vaata kui kõrgele ta põlve tõstab, nagu jookseks kiirendust aga tegelikult sörgib”, “Oo, see vist on maratoonar, kulutab tõstmisele jalgu võimalikult vähe, ökonoomne.”, “Huvitav miks ta nii kõveralt jookseb, tal on vist valus?” jne.

Ma nimesid ei maini, aga üks endine tippjooksja on mulle öelnud, et “Inga, sul on päris õudne jooksutehnika, aga oled sellele vaatamata üpris kiire” (mitte tippude vaid harrastajate mõistes kiire, autoripoolne täpsustus). Aga ma ei võtnud seda hinge, sest Tema võib mind kritiseerida :). Võõrastel ma end maha teha küll ei lubaks, siis on oht, et hakkan ennast neile tõestama veel. 

Kuidas öeldaksegi, parim motivatsioon on demotivatsioon, ehk kui minusse keegi ei usu, siis on mul seda kohe kindlasti vaja tõestama hakata “Just try me and You’ll only see my smart pretty a$$!”. Viimane on elus edasiviivaks jõuks, ükskõik milles. Mind innustab lause: “You are your key to success. Love even those who don’t believe in you, they give you the motivation”. Kenasse emakeelde tõlgituna: “Armasta isegi neid, kes sinusse ei usu, sest nemad annavad sulle motivatsiooni”.

Jooksuriietest ärme räägigi. Olen minagi saanud komplimente ilusate riiete kui enda vormi eest, näiteks: “Kenad säärised! Või noh, ise ka kena!”, “Oo, täiega head botased on sul! (Nike Turbo)”, “Nii ilusad oranžid klubiriided on teil!”, “No mis sul viga trenni teha, sa nii heas vormis”. Olen kuulnud, et võid end jooksjaks nimetada, kui su jooksuriided ja jalatsid on enamuses. Nii on minulgi, vahel saab ikka midagi läbi/lõhki kantud ja äragi visatud, aga siiski kingi on mul juba vähem kui jooksubotaseid. Õnneks kleite on rohkem kui jooksusärke, aga varsti jõuavad needki järgi, sest väga paljudel jooksuvõistlustel on särk hinna sees (üleskutse korraldajatele, kas saaks rohkem loodusele mõelda ja teha särk vaid neile, kes seda osta tahaks?).

Tahaksin lisaks tuua lugejateni enda trennide päevakava, sest minu väisatud võistluste kohta leiab iga huviline infot mu Instagrami lehelt: kreeinga.

See kuu, juuli, on eriline, kuna see on viimane kuu, mil saab panna rõhku rasketele trennidele. Kuna minu juuni kuu oli läbi ja lõhki pisikesi võistlusi täis ja mitmed pikad trennid seetõttu välja said vahetatud, siis nüüd luges treener Taivo Püi sõnad peale, et pikki trenne ei tohi tegemata jätta ja kui peale rasket trenni tulebki võistlus, siis nii ongi- lähed trenniväsimusega peale, sest need pole võistlused milleks ma treenin.

Kolmapäevadest on saanud jooksja hirmuunenäod. Loen kava ja imestan, et kuidas ma selle küll tehtud saan? Näiteks 21.07 kavas: soojendusjooks ette + pikad lõigud 10x500m (2 minutit või pisut kiiremini ehk 4,0 tempo või kiiremini)/ 3 min taastavate sörgipausidega + 1000m 3,50 tempos + taastav sörk peale. Terve trenni aja mõtlesin, et kuidas ma küll suudan 1000m, pärast 500m lõike, veel kiiremas tempos joosta? Aga tegin ära ja lausa 3,42 tempoga. Ja ma arvasin, et see oli mu elu raskeim trenn, vaimselt. Sel hetkel oligi.

Kuniks nädal hiljem 28.07 pidin jooksma: soojendus ette+ 8x1000m (4min tempos, 5min taastavate sörgipausidega + 2000m 7,50 ajaga) + taastav sörk peale. 

Ei, eelmisel nädalal polnudki nii raske trenn. Viimane 2000m oli hoopis raske, väsimus tahtis võimust võtta, sest kogu trenni distantsi tuli kokku pea 18 kilomeetrit ning järjekordne teadmine, et pean 2 korda sama pika maa veel kiiremini jooksma kui eelmised lõigud, oli lihtsalt kohutav teadmine- olgugi, et tegelikkuses jooksin isegi kiiremini, ajaks 7,43. Taastavat sörki peale teha oli igati hea tunne, saingi tehtud oma elu raskeima trenni. 

Kuni järgmise kolmapäevani? Võimalik, sest kavas on 4x2000m lõigud (4,0 tempoga) +1000m võimalikult tugeva tempoga. Samas mõistusele tundub see juba kuidagi kergem, sest piisavalt kiiretele pikkadele lõikudele ei tule veel pikem lõik otsa. Maakeeli: viimane osa tundub palju kergem, kui see on lühem :D.

Õnneks edaspidi lähevad rasked kolmapäevad kergemaks, sest augustikuu lõpus peaksid mahud juba kukkuma hakkama (viimane pingutus saab olema augustikuu laagris, aga sellest pikemalt juba mu järgmise kuu postituses). 

Lõpp finaalini pole enam palju jäänud, 11.september selgub kogu senise töö tulemus.

Jooksmiseni!

Avafoto: Virtsu merepäeva jooks +30 kraadises kuumuses, Inga vasakult esimene. Teiste fotode autor Kristjan Lust.

Tervitustega! Inga

Staarjooksjate jälgedes Inga Kree Marathon100 artikkel 2021.a.

https://marathon100.com/uudised/vaata/staarjooksjate-jalgedes

Minu viimasest postitusest Teile on möödunud juba üle kuu! Meeletu, mis kõik mahtus ära augustikuu 262 jooksukilomeetrisse. Või vähemalt nii kirjutab mulle Strava, ausõna, ise ma mingit Exceli-arvestust ei pea ning tegelikult tean, et mõni lühike võistlusjärgne taastav sörk on isegi välja jäänud. 

Näiteks ühe ca kilomeetrise taastava jooksu, Kadrioru staadionil, peale 1000m võistlust, suutsin ära kustutada, sest nagu Te kõik teate, kirjutab Polar kellale: Kas ma salvestan selle lühikese jooksu? Jah, ma vajutasin Ei :D.

Et alustada algusest, siis peame võtma kohe 1. augusti: siis oli Mulkide püha jooks: Viljandi järvejooks, mis tavaliselt toimub 1.mail, aga koroona tõttu, toimub hoopis juba teist aastat augustis. Kes rajaprofiili ei tea, siis tegemist on korraliku krossijooksuga, veidi saab teed mööda ka ikka joosta, aga peab siiski arvestama läbi soo ja üle põldude jooksmisega. 

Tavalised inimesed, ehk harrastajad räägivad Järvejooksust, et tuleks läbida alla tunni, et siis oled tegija. Minu varasemad tulemused enamasti ongi sinna 55-57 minuti kanti jäänud, parim tulemus oli 2017 aastal 54,10. Ja alati on raske olnud.

Nüüd oli ainus raske koht staadionil, kus maakonna kiirem naine Sille Puhu minust hetk enne mööda pani ja täiest torust finišisse küttis. 

Aga umbes kilomeeter enne seda, olin all Viiratsis ja vaatasin sillale pandud suurelt kellalt, et  jooks on käinud +43 minutit. Mõtlesin oma peas, et kuidas see võimalik on? Vaatasin igaks juhuks oma kellalt ka, äkki korraldajate kell valetab. Kõik õige, mingi ime läbi olin suutnud suhteliselt kerge sammuga jõuda viimase sirgeni. Sealt oli veidi üle kilomeetri minna. 

Kui finišis Sillele järgi kihutasin, olin tegelikult oma aja peale mõeldes üliõnnelik. Sille on ju kogu aeg minust kiirem olnud. Aga see on ka saavutus, et sain temast ca poolteist km enne mööda ja teda lõpuni tassisin, mis siis, et ta viimasel 300m peal minust mööda pani ja 5 sekundit enne mind lõpetas. Me mõlemad saime alla 50 minuti aja! 

Staarjooksjad ehk tipud ikka räägivad, et aeg peab alla 50 minuti olema, siis oled tegija: mu aeg oli 49,47, Sillel 49,43. Aga mina võitsin sealt siira rõõmu, hea enesetunde ja üle 4 minutilise aja paranduse. Sillel läks toibumiseks jupp aega, enne kui ta staadionilt püsti sai, sest tema andis endast rajale kõik, et maakonna kiireima naise tiitel talle alles jääks. Seda ma ütlen, Sille on üks vägev ja kange Eesti naine!

Foto autor Inga Teder

Augustis tulemused aina paranesid. Nädal hiljem Peetri jooksult sain enda 5k parima aja: 19,18 neto. 1000m jooksult Kadriorus sain uue isikliku 3,18’65 (vihmas joostud). 10000m Viljandi staadionil jooksin end alla 41 minuti klubisse, täpsem aeg: 40,58’94 millega kaasnes ka maakonnameistri tiitel ja ajaleht Sakala intervjuu. Lihtsalt mainin, et esimesed 5 kilomeetrit ma ei pingutanud, sest treener Taivo käskis joosta poolmaratoni tempos ja lubas alles pärast viiendat kilomeetrit kiiremini joosta, seda juhul kui liiga kerge on. Oli, ja iga kilomeeter edasi, sai ainult kiirust tõstetud. 

Foto autor: Elmo Riig

Järgmine päev oli Taivo kirjutanud mulle kavasse taastav jooks, aga mina ju plaanisin minna õhtul Kasari vanale sillale imelist Sadamasilda ja Marek Sadamat kuulma, seega sättisin oma päeva nii, et hommikul sain joosta seal esimest korda toimunud Kasari Kahe silla jooksul. Distantsiks oli 1,66km, seega minu jooksukava mõistes ei midagi hullu. Ajaks sain täpselt ümmarguse 6,0 ning naiste esikoha.

Nädala lõppu 29. augustile jättis Taivo mulle viimase pika jooksu, milleks oli 19km rahulikus tempos (rahulik ehk minu 145 pulsivahemik) ja peale tuli joosta veel 2 kilomeetrit poolmaratoni tempos. Kuna aga Viljandis toimus samal ajal Hansapäevade raames Trepimäe jooks, siis oma sörgiga sinna jõudes ei suutnud ma vastu panna soovile osaleda. 

See võistlus ei maksnud midagi ja mis see 160m mulle treppidest üles jooksmist ikka teeb? Läksin ettevaatlikult, et mitte vigaseks end kukkuda või jalgu väänata ja ülal ütlesin treener Einarile, et võtku ta mu diplom ning läksin oma 21km täis jooksma. Pärast hiljem Einar helistas, et olin võitnud vanuseklassi võidu, saanud medali ja Rakvere lihatööstuselt võidunänni. No mis nii viga trenni teha?

Eriti tihe oli aga augustikuu viimane nädal, kuhu Strava andmetel 71,6 kilomeetrit kogunes. Tavaliselt näen selliseid numbreid, kui toimub mõni nädalalõpu jooksulaager, kus tehakse 2 trenni päevas. Nüüd aga laagreid polnud. Õnneks edasi mahud vaikselt kukuvad, et saaksin enne tähtsat poolmaratoni finaali leida kehas jõudu ning nagu minu treener Taivo Püi ütleb: “Pead leidma värskuse.” ÜKEga pean hoidma tagasi ja muud alad, nagu jalgratas võiks veidi oodata, näiteks kevadet- kui vaadata viimase aja heitlikku ilma :D.

Teiega aga kallid lugejad, kohtume juba Tallinnas grande finale ajal 11.09.2021! Mina olen kohal, ole Sina ka! Eriti kuna käimas on Spordinädala kuu!

Tervitustega! Inga

Napikas! Inga Kree Marathon100 artikkel 2021.a.

https://marathon100.com/uudised/vaata/napikas

Jah, just sellise pealkirjaga võin alustada enda viimast artiklit, sest napikas mu tulemus oligi, plaanitud 1.30 poolmaratoni aeg sai täpselt viie sekundiga alistatud. Hea, et finišisse joostes ei komistanud 😅. Vaimule oli see kell seal üleval finišikoridoris kui pommi tiksuv aeg. Kui aeg täis saab, käib kõmakas 💥. 

Võtame siis algusest, päev enne poolmaratoni: mega kiire päev, vaja teha Viljandis tööpäev lõpuni, viia laps maale, teha ära kiire võistluseelne trenn ja siis sõita Viljandist Tallinnasse. Hiljemalt kell 22 tuttu! Hotellist tellisin toidupaki, sest võistluseelne hommikusöök hotellis, mis algaks kell 7.30, oleks liiga hiline.

Äratus kell 5.40. Kiire lühike sörk Tallinna laupäeva varahommikustel tänavatel, kus kõik vastutulijad alles eelmise päeva pooleli olevatelt toimetustelt alles koduteel olid (osadel olid käes isegi poolikud joogiklaasid).

Söök kell 6.15. Toidupakis oli õun, pirn, võileivad ja pannkoogid. OK, mul on kodust kaasas kiirpuder, teeks hoopis seda. Ahjaa, hotellitoas polnud veekeetjat. Kiire käik alla adminni lauda, lubati tuua. 15min pärast on ukse taga “kammerhärra” stiilis vana hallipäine meesterahvas, kellel pisike veekeetja näpus. Mis muidugi ei töötanud. Voolu ei võtnud sisse ühestki pistikupesast. Seega puder jääb ära. Sõin toidupakist ühe võileiva, kolm väikest pannkooki ja ühe kodust kaasa võetud müslibatooni. 

7.45 suundume Lauluväljaku suunas, närv on sees, kõht õõnes ja võiks öelda, et isegi tühi. Ma söön alati enne pikemaid võistlusi putru, ei teagi keda süüdistada. Vast ikka iseennast, et õhtul juba veekeetjat ei küsinud või veelkord ennast, et veits odava hotellivaliku tegin. Missiis, et meil üüratu suur saunaga tuba oli- putru ju ei saanud!

Lauluväljakul Janeki ja teiste projektis osalejatega veel viimased muljetamised ning ühispilt, ning juba tuli soojendust teha.

Treener Einar Kaigas oli jätkuvalt seda meelt, et kui hea aeg tuleb, siis on tõenäosus pjedestaali otsale kõlkuma saada. Lisastress, sest siis mõtled ainult sellele, et kogu see jooks tuleb ainult pingutada.

Kell 9. Start. Lubasin ju endale, et ei jookse liiga kiiresti alguses. Kahjuks vaatasin, et kõik esimese pundi naised panid nii kerge jalaga stardist minema, et kuidas ma siis järgi sörgin?

Oleksin pidanud omale plaani võetud 4.10-4.15 tempot jälgima. Oh ei, esimene kilomeeter 3.58, teine 4.04, alles siis hakkas õige tempo püsima kuni 13 kilomeetrini kenasti ühtlases tempos. 10 kilomeetri peal Taivo hõikas, et olen 40 sekundit varus. 

Siis tuli Pirita terviserada, polnud ju mingid erilised tõusud ja käänud, aga rütmi lõi sassi ja sellest piisas. Piritalt tagasi Russalka poole teel olles olid jalad rasked, vaim nõrgenes ja tempo kukkus 4.19 peale, enam üles seda ei saanudki. Taivo oli jälle hõikamas, et olen ajagraafikus. Ütlesin, et kuradima raske on… Käskis vastu pidada.

Finiši eel, 2 km peal, kus enamus kaasa elajaid oli pundis, tundsin, et niiiiiii raske. Kujutate ette, mis mõtted tekivad jooksjatele pähe? Nägin meditsiinitöötajat ja mul käis peast läbi, et nüüd ma lähen kükitan ta juurde maha. No ei jõua lõpuni. Selline sarnane mõte oli mul 2018 aastal Peetri jooksul 10 km distantsil, kui hirmus palav ilm oli ja jaksu polnud. Siis mõtlesin, et lähen kükitan sinna ühe ridaka hoovi maha ja keegi ei näeks ka, et sinna kadusin :D. Muidugi ma ei teinud seda. Ei siis, ega praegu.

Meie armas Mallor ei saanud mind esimene ring pildile, ta oli oma kaameraga täpselt kilomeeter enne finišit. Esimesel ringil oli tema juurde jõudes kuskil 6 km joostud. Sel hetkel arvatavasti nägin hulga parem välja, kui viimasel ringil. Viimasel ringil said tal mu pingutuse pildid tehtud ja veel pikalt ergutas ta valjult kaasa, et ainult natukene veel, nüüd tuleb panna! 

Imetlesin kõiki kaasa elajaid: neid pole mul ühelgi võistlusel kunagi nii palju olnud. Kuna jooks oli kahele ringile üles ehitatud, siis ergutajaid kohtaski mitu korda. Ja minu treener Taivo jõudis lausa mitmes kohas olla. Pärast tuli välja, et ta jooksis mulle eri jooksu servadele ergutama- nagu vauu, päriselt ka! Minu suur respekt! 💗

Finiš: kellatiksumine, läbi jalgadesse vallandunud piimhappe veel viimased pingutused. Kohe on see kõik möödas! Tahtsin ju tegelikult paremat aega, veel paremat kui sain: mis paganama pärast panevad inimesed endale veel suuremad eesmärgid ja siis täites tegelikult enda algse eesmärgi, nad pettuvad endas, sest ikka ja jälle me tahaks veel paremat. Ahnus? Oled nagu korraga õnnelik ja endas pettunud. 

Tegelikult Taivo ütles, et mul oligi 2 võimalust: kas joosta hästi ühtlaselt kogu aja 4.15 tempos ja kesta nii lõpuni (mil oleks ka kindlasti 21 kilomeetri peal väga raske olnud) või joosta endale ette varu, nii nagu tegingi, ning siis selle pealt lõpus põleda. Seda ta ütles mulle muidugi alles finišis :D. Vaevalt, et oma strateegiat muutnud oleksin, kui ta oleks jõudnud mulle seda stardis teada anda. Ma ju tean kuidas peaks jooksma: ühtlaselt- teoorias olen alati tegija olnud… Praktika pole kahjuks alati samaväärne.

Aga lõppkokkuvõttes jäin ma ju rahule. Mu ette pandud aeg sai tehtud. Ületasin enda kunagist tulemust peaaegu viie minuti jagu. Sain uusi jooksunippe ja erinevate treenerite käekirja näha. Avardasid ju meie silmaringi treener Toomas Tarm fartleki ja võistluseelse ettevalmistuse alal, treener Kaupo Tiislär tõusutrenniga, treener Einar Kaigas jooksuharjutuste osas ja treener Taivo Püi ÜKE osas. 

Siinkohal tahaksingi tänada kõiki projekti panustanud treenereid, eesotsas Taivot!

Aitäh Teile kõigile! Teie käe all teeniks tulevikuski! 

Janek pani kokku üli ägeda tiimi, kellega meil väga sisukad chatid pea igapäevaselt. Ja mitte ainult jooksmisest 😉! Aitäh ka tiimile endale, et olete nii ägedad! 

See oli väga huvitav aasta, kogu selles koroonamöllus, mil võistluste korraldajatel palju suurem töömaht.

Aitäh Tallinna Maraton! Et ikka korraldate sellist ägedat suurvõistlust! 

Ja Teiega, mu armsad lugejad: “Ma tunnen, et me kohtume veel!”

Lugupidamisega

Inga Kree

Mida kuradit ma nii kaua passisin? Ehk kuidas ma lõpetasin vabanduste otsimise (Ursula Trallmann).

Veel 15 aastat tagasi tutvustasin end nii: olen blond, paks ja prillidega.
Täna võiks see pigem kõlada, et olen rahulolev,  sihikindel ja tean mida tahan!

Niisiis, mõnitigi ühiskonna survel, teisalt enda soovist otsustasin oma suu puhtaks rääkida – teemal minu kaalulangus või miks ma jooksen.

Oma heietusel püüan välja tuua omal nahal kogetu ning anda ka mõningaid soovitusi, mis mis minu puhul töötas.
Aastal 2008 olin oma elu tippkaalus, ma täpselt ei tea mis see lõpuks oli. Kuna kodus oli mul mehaaniline kaal, mis üle 120kg välja ei võtnud, siis päris pikkaaega ma olin teadmatuses selle tegeliku numbri osas. Usun, et see võis sinna 130kg kanti lõpuks jõuda, sest riiete leidmisel kaalusin juba Matkaspordi telkide osakonda. Liikumine oli mul ikka väga vaevaline, jalanõude paelasid ma kummardades kinni ei saanud, olin kohe tasakaalu kaotamas. Kolmandale korrusele ronimine trepist võttis hinge kinni ja pidin igal korrusel korraks seisatama. Kilomeeter kõndi tundus täielik piin. Ainult vees olles tundsin end hästi nagu hüljes 

Kuidas on võimalik, et üldse mõni inimene nii suureks läheb? Eks neid põhjuseid on kõigil erinevaid ja enamikel ikka psühholoogilist laadi ja väga isiklikud. Täna ma tean ja oskan analüüsida, mis tookord „juhtus“ või miks ma ei suutnud end kokku võtta.

Mina elasin justkui kellegi teise soovelu ehk mind ümbritsesid inimesed, kel olid minu osas nõudmised, milleks ma ise valmis ei olnud. Püüad kõigile meeldida, aga iseendale ei meeldi ja nii leidsingi lohutust toidus. Mul läks aastaid aega, kui taipasin, et ennekõike pean ma endale meeldima. See, et keegi dikteerib sulle ette, mida võid süüa ja kui palju, see ei tööta! Sa pead ise selleks valmis olema ja samm-sammul korrektuure oma tervist hävitavas elus tegema.

Proovisin päris tihti mingeid uusi dieete, kus lubati kiiret kaalulangetust. Dream on!!!  Kui sa oled aastaid õginud ja ka 10 lisakilo juurde saamine on võtnud kuid, siis miks see 10 kg peaks su kehalt paari nädalaga kaduma? Igasugused ekstreemsed dieedid lihtsalt ei tööta. Järgmisel vanaema juubelil õgid ikka end kurguni täis ja arvad, et viimast korda antakse midagi head.

Esimesed dieedinädalad isegi võisid mul toimida, aga siis takerdusin igasuguste olukordade taha, mis omakorda lasi mul otsida vabandusi selle katkestamiseks või dieedist mitte kinnipidamiseks. Seega, kui sa pole seda kaalulangetamist/dieeti üksipulki peas läbi mõelnud ja oma peas selleks valmis, siis see üritus on juba eos hukule määratud.

Suurim viga mida tehakse ja mida ka mina tegin, oli see dieeditamine ja samal ajal ka kohe hurraaga trenni tegemine. 2 väga suurt muutujat ja sa ei suuda mõlemast korraga 100% kinni pidada. Esiteks, sa hakkad energiapuuduses tohutult väsima ja juba varsti lööd käega kogu sellele pingutusele. Seega uusaasta lubadustesse selles osas ma ei usu, kui sa eelnevalt selleks midagi juba teinud ei ole.

Positiivne emotsioon peab jääma!

Lõpuks jõudsin oma mõtetes niikaugele, et mul võib olla üks muutuja korraga ning ma pean seda protsessi nautima. See teekond peab olema nauditav ning tekitama ka hasarti.

Kuna ma isud on ikka suuresti liikumisega seoses, siis alustasin hoopis liikumisest, mitte toitumise korrigeerimisega. Ajapikku märkasin, et mida rohkem ma liigun, seda enam mul hakkas ka toidulaud iseenesest tervislikumaks muutma. Ehk siis – tuli lihtsalt kuulata oma keha!

Ka mul oli raskusi mõningate toiduainete loobumistega, aga siinkohal piisas 1-3 nädalast karmimast jälgimisest ja läks ka see isu väiksemaks või kadus üdini. Saiakesed ja nisutooted olid ikka täiega lemmikud. Ma pole nendest loobunud 100%, aga ma ei erutu nende peale ka üleliia. Suudan ka ei öelda. Samuti täheldasin seda, et kui regulaarsemalt jälgida oma vitamiini vajadusi, siis ka isusid on lihtsam ohjata.

Aga kõige olulisem oli siiski minu jaoks leida see õige vaibiga trenn, mis mulle meeldib ja mis mulle sõltuvust tekitab. Ainuüksi tore seltskond tekitab adrenaliini ja soovi olla järjepidev oma trennides. See kambavaimuga koos tegemine, võistlemine ja ühised üritused annavad positiivse emotsiooni, millest loobuda oleks kahju. Nii ma juba viimased 6-7 aastat olen Jooksupartneri klubiga koos treeninud. Samuti sõidan ratast, ujun, orienteerun ning teen muid põnevaid ning aktiivseid tegevusi.

Minumeelest pole oluline kiired tulemused keha muutuses, vaid pigem hoida kogu protsessi järjepidevana. Kui sa sellega lepid, siis tulevad ka muutused.

Täna on sport minujaoks sama oluline nagu hammaste pesu, milleta oma elu ette ei kujuta. Olla heas toonuses, liikumises ning seejuures olla eeskujuks oma lastele.

Ka kaal on märkamatult vähenenud nende aastatega. Peaaegu poole oma tippkaalust olen kuhugi kaotanud (kui leiad üles, siis tagastada pole vaja! ).

Tagasi vaadates nendele aastatele, siis ainuke mida ma kahetsen, et mida krdit ma nii kaua passisin?

Maraton alla 3h (Roland Mäe)

Mille järgi aru saada, et inimene on maratoni jooksnud? Ärge muretsege, küll ta ise ütleb teile.

See „maraton alla 3h“ algas ühest jooks-matkast aastal 2019, kus vanad jooksuhundid rääkisid enne jooksu algust oma jooksujutte, siis rääkisid veel 4,5 tundi raja peal ja pärast saunas rääkisid veel edasi. Ja siis keegi ütles, et „jooksjate“ ajad maratonis on ikka alla 3 tunni. Mille peale keegi ütles, et ta ei olnud teinud muud jooksutrenni, kui iga päev 5 kilomeetrit ja siis jooksis kohe oma esimese maratoni alla 3 tunni. Nagu isegi aru saate, peab siin mingi „aga“ olema. Võib-olla tegi ta lisaks mingit muud sporti; võib-olla käis ta igal hommikul 12 km kooli ja 12 km tagasi. Võib-olla mängis ta lapsena igapäev õues ega pidanud seda üldse spordi tegemiseks. Luurekas ei ole ju lõigutrenn ja puu otsa ronimine pole ÜKE – kuigi tegelikult just seda see on.

Igatahes tekkis mul ka kohe tahtmine maraton alla 3 tunni joosta. Olin juba sügisel jooksnud oma esimese Tartu linnamaratoni ja siis oli aeg 3h43. Esimese maratoni ettevalmistus oli üsna vaevaline. Palju oli vigastusi ja olin Spordimeditsiinikeskuses juba oma inimene; viisin sinna pühade puhul martsipanikommi ja tundsin kogu personali. Ühesõnaga tundus, et see oma tarkusest treenimine ei ole ülearu efektiivne ega tervislik. Tähendab oli vaja spetsialisti, kes oskaks juhendada ja nõu anda. Helistasin Einarile ja ütlesin, et mul on hädasti vaja maraton alla 3 tunni joosta, mis ma tegema pean. Ja siis liitusin Jooksupartneri klubiga, sest jooksuharjutusi ja üldse raskemaid trenne on pundis kergem teha.

Jooksin veel mõned maratonid ja üldiselt läksid ajad aina paremaks. Aastal 2021 jaksasin Tallinna maratonil joosta aja 3h07 ja siis läksin järgmise aasta kevadel juba Vändra maratonil kolme tundi proovima – ei õnnestunud. Tegemist on nö maanteejooksuga – sinna ja tagasi. Kui sinna minnes oli mõnus pärituul ja püsisin 3 tunni graafikus, siis tagasi tulles oli ju sama tuul vastu ja sinna see jooks lõppes. Tähendab, ma jooksin küll lõpuni, aga see kõik oli paganama raske ja lõpuaeg tuli 3h13. Siis tekkis ka arusaamine, et maratoni puhul peavad päris mitmed asjad korraga õnnestuma. Ebaõnnestumise korral saad järgmise võimaluse poole aasta pärast, võib-olla isegi aasta pärast.

Niisiis otsustasin, et järgmine katse tuleb kevadel Pariisis. Ettevalmistus hakkas poole novembri pealt, sest Saaremaa kolmepäevajooksul juhtus midagi säärega ja pidin väikse pausi tegema. Fanaatikutele numbreid ka, mahud olid sellised:

November 179 km

Detsember 300 km

Jaanuar 319 km

Veebruar 383 km

Märts 375 km

Kõige suurem nädala maht oli veebruari lõpus 131 km. Nädala treeningplaan oli selline:

Esmaspäev

H. Kerge 12km

Õ. 4km + jõud

Teisipäev

H. kerge 8km + kiir 6x100m

Õ. Kross 14km

Kolmapäev

Vah 12km 5.15 + 4.45km, siis sörk 10min + staadionil 8x400m 1.30 sp.400m

Neljapäev

Taastav 12km

Reede

H: 15km 5.00km ja iga 2km järel tempokiirendus ca 30sek.

Õ: 6 km kerge

Laupäev

H: Lõigud 4x3km 4.20km vah 1km 5.00km;

Õ: 6 km kerge

Pühapäev

Kerge 10 km + jõud

Oli veel ärevaid hetki, sest nädal enne maratoni lõi lühikeste lõikude ajal terav valu põlve. Jooksin Audentese hallis 200 m ringil. Seekord oli rahvast rohkem ja pidin koguaeg ühtepidi tiirutama. Üldiselt olen halli viraažide tõttu iga 5. ringi järel ümber pööranud ja teistpidi jooksnud. Jätsin trenni pooleli. Järgmisel päeval oli ikkagi valus, aga trenni kannatas teha. Jalg ei valutanud, aga oli peale toetades valus. Järelikult olid mingid kohad koormuse tõttu hellaks muutunud. Õnneks oli suurem osa tööst tehtud ja järgnesid kerged jooksud. Karin tegi nõelravi, ise tegin lisaks oma aparaadiga magnetravi ja natuke puhkust ja läkski paremaks.

Hullem lugu oli, et vorm tundus natuke nadi olevat. Ei teadnud, kuidas sellise enesetunde põhjal üldse on võimalik sellise tempoga maratoni joosta: pulss oli liiga üleval ja kogu asi tundus 4:10 tempo juures kangutamisena. Peatreener rahustas, et see on tavaline ja et paanikaks pole põhjust. Ja tal oli õigus. Käekell näitas ka päev enne maratoni seisundiks „peaking“. Nii et Einar oli päeva täpsusega kõik välja arvutanud.

Seekord ei teinud süsivesikute paastu ehk 3+4 päevast teiperit, vaid piirdusin nö miniteiperiga ehk maratonieelsel päeval soojendus tühja kõhuga (3-4 km kerget jooksu + 1 km maratoni tempos + 3x100m rütmijookse) ja siis süssarid peale. Põhjus lihtne: erialakirjanduses on märgitud, et töötavad mõlemad meetodid – ja Pariisis ei ole mõtet ennast toiduga piirata 😊.

Kuna mina ei oska veel rasvadest nii palju energiat võtta, et terve maraton ära joosta, siis peab jooksu ajal süsikaid lisaks võtma. Teeninduspunktides oli ainult vesi, küpsised ja banaanid. Spordijoogi puhul oleks saanud ehk paari geeliga hakkama, aga praegu tuli kogu moon omal kaasa vedada, sest küpsist ja banaani on jooksu ajal väga keeruline süüa, kui pulss on üle 160 ja hapniku peale ei tule 😊. Geeliplaan oli selline: 40m; 1h; 1h:20; 1h:40; 2h; 2h:20; 2h:40. Kokku 7 geeli, millest üks topelt espresso 30 kilomeetri peal. Võtsin alguses kaasa 4 tk ja tüdrukud pidid andma ülejäänud 3 tk 26 km peal. Umbes 25 km peal sain aru, et rada läheb natuke teisiti ehk olin neile kohtumispunktiks vale koha näidanud. Ja kui 27 km peal ka kedagi ei näinud, siis oli väike hirm, et tuleb hakata uut plaani leiutama. Õnneks jagasid tüdrukud ilusti ära, kus rada kulgeb ja kui ma neid tee ääres kisamas nägin, siis valdas mind õnne ja rahu tunne ja teadsin, et nüüd on kõik hästi.

Geelidega oli veel selline ikaldus, et tegin geelivöö vahed suuremaks, kuna tundus, et need ei mahu sinna lihtsalt ära. See oli viga. Esimese 50 m peal olid need tänavale pudenenud (seda õnneks soojendusjooksu ajal). Kasutasin siis seda vahet, mis polnud suuremaks tehtud ja ülejäänud geelid panin mütsi sisse.

Hõõrdumise vastu seekord ainult vaseliin, plaastreid ei pannud, kuna need saavad märjaks ja tulevad ära. Sokid olid sellised, kus kõik varbad on eraldi – ville ei tulnud.

Kehakaal oli 29.03.2023 hommikul 75,5 kg ehk jõuludega võrreldes -5 kg. Enne eelmist maratoni (Vändra) oli kehakaal 77,2 kg.  Maratonis peaks -5 kg andma ligikaudu 10 minutit võitu. Seetõttu otsustasin kasutada kõiki kasutamata reserve ja lisaks jooksutrennile ka toitumise paika sättida. Selle koha pealt tuli appi FitPrana, kellele väga suur tänu nõuannete ja nippide eest! Sain teada huvitavaid nüansse insuliini ja kasvuhormooni toimimise kohta, konkreetseid soovitusi menüü koostamiseks jne jne.

Hommikul sõin kolm tundi enne starti ühe banaani, kiirkaerahelbe pudru moosiga ja 0,5 liitrit spordijooki.

Meie stardigrupi start oli 8:16 ja jooksjad lasti nö pakkidena rajale. Stardikoridoris sees olid WC-d ja kastid, kuhu sai soojendusriided visata. Loobusin ühest vanast dressikast, aga viskasin selle liiga vara minema. Õnneks väga maha ei jahtunud.

Alustasin koos 3 tunni tempomeistriga, aga minu meeldivaks üllatuseks tundus see gramm liiga aeglane. Pulssi ei jälginud ja vaatasin ainult enesetunnet – hingamine pidi kerge olema.

Üldiselt õnnestus kogu jooksu ajal hoida ühtlast tempot. Umbes 30 km kandis oli tõusumoodi asi ja mõned üles-alla lainetamised sildade all. Kell näitas ligikaudu 200 tõusumeetrit.

Viimased kilomeetrid olid ikka rasked, aga seda raskust oli kergem kannatada, kuna eesmärk sai täidetud ja kuskilt valutama ei hakanud ja laias laastus õnnestusid kõik asjad. Aitäh toetustiimile: Jooksupartner, Einar, Katariina, Rosanna, Isabel, Margit ja Karin.

Küsisin ka Chatbot AI käest, kuidas joosta maratoni alla 3 tunni. Ja ta vastas nii:

Kui AI keelemudelina mul puudub maratoni jooksuvõimekus, kuid võin jagada mõningaid nippe, kuidas parandada oma maratonitulemust ja vähendada jooksuaega:

1. Suurendage järk-järgult oma nädalast jooksudistantsi: Nädalase jooksudistantsi iga nädal 10% suurendamine võib parandada vastupidavust ja aidata joosta kiiremini.

2. Hõlmake treeningusse kiirustrenne: Lühemate lõikude kiiremas tempos jooksmine treeningute ajal võib aidata suurendada kiirust ja vastupidavust.

3. Jõuharjutused: Tugevad lihased aitavad säilitada õiget vormi ja vältida vigastusi pikaajalisel jooksmisel.

4. Kütke oma keha õigesti: Tasakaalustatud toitumine, mis on rikkalik süsivesikutest, valkudest ja tervislikest rasvadest, võib aidata hoida energia taset maratoni ajal.

5. Saage piisavalt puhkust: Piisav uni ja puhkus võivad aidata taastuda ja treeningutel paremini esineda.

6. Õppige õiget jooksutehnikat: Õige jooksutehnika harjutamine võib aidata joosta tõhusamalt ja vältida vigastusi.

7. Ärge unustage vaimset aspekti: Vaimne ettevalmistus on sama oluline kui füüsiline treening. Visualiseerige end finišijoonel ja keskenduge võistlusel positiivsele mõtlemisele.

Meenutagem, et maratoni jooksmine nõuab palju tööd, pühendumist ja järjepidevust. Nende nippide järgimisega saate parandada oma tulemust ja saavutada eesmärgi jooksta maraton alla kolme tunni.

Head liikumisaastat kõigile ja minge tehke väike tiir!

Kolme päeva emotsioon (ilmus Saaremaa Kolme Päeva Jooksu ajakirjas 2022a)

Inga Kree SK Jooksupartner 

Igal aastal, juba 5 aastat järjest, suundume mandrilt Saarde, et ühiselt koos klubikaaslastega (SK Jooksupartner) vägevalt, koos väikese peo ja tralliga ning kõhklemata parimate emotsioonidega lõpetada jooksuhooaeg.

Saaremaa kolme päeva jooks pakub kõikidele midagi, neile kes tahavad saada isiklikke rekordeid (hea sile maa, parimad ajad ning hästi välja mõõdetud rada). Kui ka jooksunautlejatele, kes tahavad toredas seltskonnas kulgeda.

Reedene 10km on minulgi jooksurekordite tegemiseks kujunenud. Sügisel, mil kolme päeva jooks toimub, on ideaalsed jooksuilmad- nimelt on teaduslikult tõestatud, et parimad jooksutulemused tulevad ca 11°C kraadise temperatuuri korral ja veidi niiskes õhustikus jooksmisel (uduvihm, mu lemmik!).

Kui ei ole just sügiseks ületreenitust, siis selleks ajaks võiks olla olemas parim jooksuvorm, millelt hea pisikesele puhkusele minna, et taastumise järel uue hooaja jooksuvormi koguma hakata.

Edasised päevad, laupäev ja pühapäev, on juba mõnus kulgemine parimas seltskonnas ning imeliste vaadetega. Rajaplaan on niivõrd hästi paika pandud, et kulgejatel on vaadelda nii metsa, merd kui linna. Saaremaa on imeilus! Ning kui liita kõik kolme päeva tulemused kokku, siis on ikka imetlusväärne teada, et kunagi on äkki lootust sellise ajaga ka maraton ära joosta.

See emotsioon, mis igal aastal Kolme päeva jooksul on, sellist mujalt väga ei leia. Tahad uusi ägedaid jooksututvusi, lahedaid uusi sõpru ka teistest jooksuklubidest, siis Saaremaal kolme päeva jooksu äftekatel neid leiab hulgim! Loodetavasti taastatakse vana hea ühispeo/disko traditsioon, mis koroonaajaga ära jäeti, sest ei tohi ära unustada fakti, et tantsimine lõdvestab lihaseid .

Kohtumiseni juba järgmise aasta oktoobris, ikka Saaremaal, Kolme päeva jooksul!

Inga Kree: Kuidas minust sai “Suunamudija“

Tervitustega!

Inga Kree

Urmet Arusoo: Tahe ja jonnakus on teinud minust “kiire” jooksja….

Olen tegelenud nooremana 14 aastat võistlustantsuga. Sealt pärineb ka motiveerimise ja eneseteostamise tahe. Pisut võhma muidugi ka 😊 Tegelesin ka pisut jooksmisega, kuid aastal 2000 keelas arst mul jooksmise ja ka tantsimise. Kiirest kasvust tingituna lõi põlvest luu killu lahti – Shlatteri tõbi. Jooksmise jätsin, kuid tantsimist ma ei suutnud jätta. Olin just Eestis top 7 paari hulka jõudnud.
Luu pidi paranema 2-3 aasta jooksul ja kinni kasvama. Kahjuks see pole juhtunud tänase päevani. Aastal 2004 ja 2005 proovisin täiesti ilma jooksutrennita ka Viljandi järvejooksu. Tulemused 51:06 ja 56:03. Täitsa Ok.

Peale keskkooli jätkasin endiselt tantsuga. Käisin peale tööd Viljandist Tartusse trenni 4-5 korda nädalas. Nädalavahetused käis partner siin. Käis kõva trenn. Tahet oli ja muidugi meeldis mulle see hingevärin, kui olin jälle finaali saanud ja plaksutamise saatel sain jälle platsile võistlustulle asuda.
2014. aastal alustasin kooselu oma elukaaslasega ja peagi sündis perre ka esimene tütar. Oli selge, et enam ma Tartus niipalju käia ei saa. Kuna tants on meeskonna sport, pidin tantsust loobuma ja laskma partneril asjaga edasi minna. Oli selge, et nii enam suurt sporti ei tee.

Pea 8 aastat ei teinud ma mitte ühtegi sporti. Seda oli peagi ka kehakaalust näha. Joosta ma ei tahtnud, kuna teadsin, et kohe hakkab põlv valutama ja muud spordialad ei tundunud samuti atraktiivsena. Tantsu Viljandis sellisel tasemel teha ei saa, nagu minul vaja oleks olnud. Partnerit samuti mitte.

Siis sündis minu elus oluline hetk! Minu eelmine tööandja pakkus välja, et võiksime 2019 aastal minna ettevõttega Pajusi mudajooksule. Tegemist pole küll traditsioonilise jooksuvõistlusega, kuid jooksmist seal ikka omajagu ja võhma oli vaja. Tegin siis mõned 3-4 km jooksutrenni enne võistlust. Et mitte oma ettevõttes häbisse jääda.  Põlv natukene andis tunda, aga polnud hullu. Enda suureks üllatuseks tulin individuaalselt 1000 jooksja seas seal 28. Kohale Ma olin hämmingus.

Võistlus oli läbi ja mõtlesin, et proovin natukene veel joosta. Järjest kilomeetrite numbrid suurenesid ja põlvevalu kadus. Samuti kadus 9 kg minu kaalust. Talvel ostsin jooksulindi ja otsustasin jooksjaks hakata 😊 Panin omale sellise kiiruse peale. Kõvasti ja valesti! Nagu ikka arvasin, et pean kiiresti jooksma, muidu ei arene. Enamus trenne olid anaeroobses läves. Hing oli nööriga kaelas. Veebruaris avastasin internetist, et tehakse jooksmise õpetuse videoülekannet. Liitusin sellega ja sain aimu, kui valesti ma kõike teen. Hakkasin erinevaid interneti artikleid ja raamatuid lugema. Tegin endale ise kava ja hakkasin hoopis teisest otsast minema. Aastal 2019 osalesin esimestel Viljandi maakondlikel võistlustel (nii vähe, kui neid koroona ajal toimus) Läks päris hästi. Sai isiklik rekord Viljandi järvejooksul joostud ajaga 47:57. Olin sellega täitsa Rahul. Asi arenes. Liitusin 2020 lõpus Viljandi jooksuklubiga: Myfit Run Viljandi. Nemad korraldasid palju matk-jookse ja teadsin, et see on mulle põhja ladumiseks väga tähtis. 2021 kevadel olin juba jälle kiirem. Olin jõudnud Viljandi maakonnas top 8 jooksja hulka ja sain enda endisele treenerile Raivo Nõmme kandadele. Temast sai üks minu ainsaid eesmärke. Enamasti olin eesmärgiks ikka mina ise ja minu eelnevad tulemused. Tegin trenni edasi. 2020 ja 2021 jooksin mõlemal aastal kokku 3000 km, ehk siis keskmiselt 250 km kuus. Tegin endale erineva raskusastmega trenne ja  sain õpetussõnu ka Raivolt. 2021 sügisel  suutsin Viljandi Järvejooksu joosta ajaga 44:26 – selgelt areng. Jätkasin trennidega.

Saabus aasta 2022. Kevad- Viljandi Järvejooks (minu isiklik mõõdupuu). Jooksin välja uue isikliku rekordi. Poole aastaga arenes aeg 42:54 peale. Olin Rahul. Võitsin lõpuks oma treenerit ja pisar oli silmis. Ma olin lõpuks kiire – arvasin ma😊 Suvel aga kasvas minus rahulolematus. Ma hakkasin endalt rohkemat nõudma, seda ei tulnud. Teadsin, et pean midagi veel proovima.  Kuna eelmine jooksuklubis olin kiireim jooksja ja meie ühistrennid olid minu jaoks natukene tasemelt madalamad, siis tegin enamasti üksi trenne. Otsustasin 2022 aasta suve keskel teha muutuse ja liituda Jooksupartneriga. Einar võttis mu õnneks suure rõõmuga vastu ja eelmise klubiga saime ka sõbralikult lahku mindud. Algas plaani järgi tihe töö. Hakkasin osa võtma  nädala jooksul kahel korral rühmatrennist ja siis üksi teised trennid otsa. Olen motiveerinud ennast mõlemat pidi: Kui läheb hästi, siis motiveerin sellega, et tahan veel kiiremaks saada. Kui läheb kehvemini, siis sellega, et pean teistele tagasi järele jõudma. Trenne teen ka enne tööpäeva kasvõi paduvihmaga. (on ka seda mitmeid kordi olnud). Hetkel novembri lõpus jooksen nädalas 80 km, 15 km suuska ja poksi trenn otsa. Kuskil 9 trenni nädalas. Kavatsen mahtu veel kasvatada. Eesmärgid on suured ja eks kevadel Viljandi järvejooksul näeme. Kas olen lõpuks kiire jooksja 😊 (see mõõde minus ajaga muutub).

Minu suurimad eeskujud on Viljandi jooksumehed: Keio Kits ja Margus Hanni. Nendelt aegajalt nõu küsin – aitavad alati targa lausega ja viib fookuse õigesse kohta. Kõige rohkem tänada sooviksin aga oma pere, kes on olnud mõistvad. Väga suure oma ajast ju kulutan kas trennidele või siis sellest rääkimisele😊

Kokkuvõtteks tahaksin innustada ka teisi sporti tegema hakata. Pole kunagi hilja spordiga tegema hakata ja tegelikult päris heale tasemele jõuda. Jooksmisest on saanud minu elustiil. Ma ei suuda ilma selleta. Kui kaks päeva vahele jääb, siis on enesetunne halb ja tunnen, et olen ennast petnud. Kui trenn on tehtud, siis mõtlen järgmise trenni ülesehitusele. Sellest on saanud minu elu!

Kuidas ma Eesti Meistrivõistluste 10000m võistlusel kaotasin (enda)

Miks selline pealkiri? Kui tegelikult olin neljas naine… Kui alustada päris algusest, siis sel korral toodi Eesti Meistrivõistlused päris meie oma koduväljakule: Viljandi Linnastaadionile. Ideaalne, eks?

Tänaste treeningplaanide järgi olen just täpselt 10000m ja poolmaratoni jaoks peaaegu ideaalses vormis. Keha on kenasti vastu pidanud, ptui-ptui-ptui ilma vigastusteta ning võiks ju nagu tulemusi tulla. Mis siis ikkagi juhtus?

Et Eesti Meistrivõistlustele saada, pead Sa kõigepealt suutma täita normatiivi, mis naistel suvistel staadionivõistlustel 10000m peal on 42,0 minutit. Minu parim staadionil joostud aeg on eelmisest aastast, kui sain Viljandimaa meistri tiitli ajaga 40,58’94. Normatiiv täidetud. Kõik hästi.

Sel aastal Raplas jooksin 10km maanteejooksul ajaks 39,12 (NB kell näitas rada 70m pikemana, ehk tegelik 10km aeg oli 38,56!!!) ja nädal hiljem Rakveres jooksin 10km ajaks 39,48. Ja seda, kui olin samal päeval käinud Jõhvis võistelnud 3x800m teatejooksul (Eesti Meistrivõistlused teatejooksudes/saime pronksi muidu).

Järeldus, võiksin või siis olgem täpsemad, peaksin suutma joosta kiiresti küll.

Palavus pole mulle kunagi sobinud, kõik varasemad aastad olen palavaga loobumismõtteid rajal mõlgutanud ning ajad on suht kukkunud seetõttu. Kuid sel aastal Narva poolmaratoni Eesti Meistrivõistlustel oli ka palav, ca 26-27 kraadi ja päris mitmes kohas õhk seisis- oli täiesti tuulevaikus. Aga suutsin seal teha enda PM rekordi, saades 1,29,07 ajaga lausa kuuenda koha!

Järeldus, peaksin kiiresti joostes suutma kuuma taluda küll.

24.08.2022 Viljandi Linnastaadion kell 18.30 paiku oli õhutemperatuur 28-29 kraadi juures. Peaaegu tuulevaikus ja õhk veidi niiske, nagu aurusaunas. Korraldajad olid mõelnud kõigele: raja ääres olid veetopsid joomiseks ja kauss veega, kus olid svammid, millega sai ennast jahutada.

Ideaalne, kas pole?

Sihiks oli mul saada staadioni aeg ka sinna alla 40 juurde, ikka nii nagu Raplas, maanteejooksul… Esimene kilomeeter sai joostud 3,52 tempos, mis kenasti oli graafikus. Siis aga hakkas pihta. Teine kilomeeter kukkus tempole 4,02. Mõtlesin, et OK kannatan ära, selle tempoga peabki lõpuni minema, siis saab kuuma peale välja vabandada… Ja kolmas kilomeeter kukkus juba 4,11 tempole, neljandal juba 4,22. Kuuendal kilomeetril olin juba vähemalt kolm korda mõelnud, et astun rajalt maha (DNF).

Ütlesin seda ka treenerile, kes keelas. Einar ütles, et mine selle sama tempoga lõpunigi, et ongi raske- kannatad ära! Kui Einar oleks lubanud maha astuda, oleksin seda teinudki. Kujutlesin ju peas, et aeg tuleb nii kehv, et saan juba selle s*ta aja eest DNFi. Maru mark ikka küll, jooksule saamise normatiiv on kõrgem kui mu tulemus…

Te ei kujuta ette mu emotsioone rajal. Sain aru, miks eelneval päeval rajalt maha astuti, kui oli sama distantsi võistlus maakonnatiitlile (seal ma ei osalenud). Neil oli ju sama palavus! Seda enam, et 10000m on 25 staadioniringi. 25!!! See on nagu miljon ju :D. Vähemalt võistluse kuuendal kilomeetril tundub nii. Siis kui mul oli kõige raskem. Veepunkti tüdrukutele ütlesin ka, et tahaksin maha tulla. Pärast seda Einarile (treener Einar Kaigas). Ja oma pilguga vist kõikidele Staadionil… Te ikka kujutate ette kui häbi mul oli? Kui paha tunne Einari ees, tundsin nagu oleksin teda petnud oma tulemuse osas, et valmistasin pettumuse. Mis kuradima maakonna kiirem pikamaajooksja ma olen, kui saan tulemuseks suht keskmise 43 minutit…

Olgu, meil oli nädalavahetusel Jõulumäel laager. Teate, et tavaliselt kui laagrist tullakse, on vorm tipus? Tavaliselt nädal peale laagrit või kaks, tulevadki parimad tulemused. Äkki oli liiga vähe möödas? Äkki hoopis ongi vorm drastiliselt kukkunud? Äkki mõjutas laagris olnud kuumad ilmad juba keha ja võistlus kuumusega ka? Sest peale 10000m jooksid mul varvasteni nn surinad üle, nagu sipelgad kerel. Natuke oli sarnane tunne, kui saad päikesepiste. Aga päikest polnud, oli ju uduvine/pilves, koos palavusega. Igal juhul kaalusin õhtul peale võistlust kodus 2kg vähem kui hommikul.

Järeldus, päris palju vedelikku sai kaotatud…

Ja miks ma tunnen, et ma kaotasin? Sest ma olin viimane. Arvatavasti oleksin olnud viimane ka siis kui oleks osalejaid rohkem kui 4 olnud. Ühesõnaga neljanda koha au on mu ajus kui kaotus. Kui oleks olnud 2 osalejat, siis oleksin olnud veel rohkem häbis- hea, et 4 oli :D, sest muidu oleksid uudised pasandanud kuidas 43minutiga Eestis Eesti meistrivõistlustel hõbe või pronks vms joosti. Seega isegi on hästi, et vähem osalejaid polnud!

Ma südamest loodan, et see oli nüüd ajutine. Et ikkagi mu vorm ei ole kuhugi kadunud ning naasen, veel tugevamana. Sest kui mitte, siis on see päris valus pauk au pihta… Vaim peab olema jooksus tugev, seda ma ütlen! Sest kere ju tegelikult on, lihased ju on, jaks kadus lihtsalt ära. Ei teagi täpselt kuhu…

Aga Teile jooksuindu soovides!

Ega mina ei loobu! Küll varsti ilmad jahedamaks lähevad, see rannailm polegi mingi jooksuilm! 😉

Tervitades!

Inga Kree (amatöör ehk harrastaja)

Profisportlane vs Amatöörsportlane (ehk harrastaja) penisoniks valmistumas

Kui hästi lihtsate sõnadega selgitada, siis profisportlane ei käi tööl vaid tema töö ongi sportimine ja sellega seonduv. Amatöörsportlased on aga enamus Eesti sportlaseid, kes oma põhitöö kõrvalt leiavad veel aega spordis tulemusi saada. Peaks ütlema spordikarjääri, aga kahjuks sportlastel lõppeb tihti spordikarjäär enne tegelikku pensioniiga, seega tööõiguslikkus mõttes pole „sport“ töö ja „sportlane“ ei ole amet.

“Üheski Eesti seaduses ega õigusaktis ei esine elukutset sportlane. Arvan, et võtab veel aega, kui klubiga lepingulises suhtes oldud aeg arvestatakse tööstaaži hulka,” tõdeb Eesti Spordi Keskliidu peasekretär Toomas Tõnise (Seda juba aastal 1998 https://www.ohtuleht.ee/20818/profisport-seni-maaratlemata ).

Täna saab nimetada sportlasteks ka neid sportlaseid kellele Spordiorganisatsioonid maksavad sportlasstipendiume, kuid antud summad, mida seaduse järgi on lubatud maksta, on naeruväärselt väikesed (max summa on alampalgaga võrdne, ehk ilma sponsoriteta ei saaks päris tööl käimata ükski sportlane hakkama. Ning vabandust väljenduse eest, aga ilma trobikonna lasteta, ei saaks see sportlane tänase pensionisüsteemi korral mõistlikku pensionitki). Pikemalt stipendiumitest kirjas: https://www.kul.ee/uudised/uus-spordiseadus-korrastab-sportlaste-tasustamise

Amatöörid on harrastusportlased. Järelikult neile antud spordiala meeldib ja nad ei oma toetajaid, kes neid nn üleval peaks. Võimalik, et osadel amatöörsportlastel on lepingud mõningate spordiriiete/-jalatsi firmadega, füsioteraapiat või spordivitamiine pakkuva ettevõtetega, aga viimased on vaid abiks Spordi tegemise juures, küll aga süüa need sportlasele ei anna (kui toetaja just söögikoht ei ole). Spordivõistlusele registreerimine maksab ka raha, mis on järjekordne kulu. Kohalikel võistlustel tihti on aga auhindadeks esemed või lihtsalt karikas/medal, mille saamine aga ei aita kuidagi makse ära maksta.

Amatöörid/harrastajad peavad heade tulemuste nimel panustama oma töövälist ehk vaba aega, seda tavaliselt pere ja laste kõrvalt. Tippsportlane saab trenni teha ka sel ajal kui amatöör tööl on. Samas võttes Eesti riigi väiksuse, siis eeldan, et ega need tippsportlasedki suuri rahasid kokku ei aja. Hästi räägib sellest endine tippsportlane ja tänane treener Marko Albert Äripäeva raadios (https://www.aripaev.ee/raadio/episood/tippsportlased-lahevad-pensionile-kaks-korda ).

Tuleks varakult mõelda enda tulevikule, seega iga suurem võiduraha tuleks enda tulevikku investeerida, olgu see kasvõi hariduse näol, et oleks võimalus teha endale meeldivat tööd, sel hetkel kui spordikarjäär saab läbi. Kõigist sportlastest ei saa ju treenerid. Kuigi treeneriks õppimine oleks ka võimalus (olgu siis läbi kehakultuuri eriala või treenerikutse õppe).

Amatöörsportlased väga tihti töötavadki enda spordialale võimalikult soodsal alal, näiteks õpitakse kehakultuuris ja minnakse tööle kehalise kasvatuse õpetajaks või panustatakse lihashooldusesse ning õpitakse füsioterapeudiks. Mitmed amatöörsportlased on treenerid ning paljudel on liikuv või liikumist soodustav töö: politseinikud, vanglaametnikud, tuletõrjujad, kiirabitöötajad jne.

Muidugi alati on ka neid amatööre, nagu minagi, kes teevad istuvat tööd ja sport kui selline on võimalus anda kehale vajalikku liikumist. Kui see liikumine meeldib ja tuleb hästi välja, siis on lootust võistlustel pjedestaalidele saada ja ehk saada natukene raha/esemeid kompensatsiooniks kallite võistluspääsmete, sõidukulude, paljude-paljude spordijalatsite, varustuse, toidu, laagrite jms kulutuste leevendamiseks.

Vahel on lootust amatööridel ehk saada ka omavalitsustelt spordistipendiume. Kuid nagu teada, siis omavalitsustes on summad limiteeritud, kõigile ei jagu ning põhiliselt selgitatakse mitte andmist sellega, et sportlane ei ole suundumas välisvõistlustele. Kuigi isiklikult mõtlen, et kes kurat välismaal hoolib sellest, et ma kuskilt Viljandist-Võrust-Kohtla-Järvelt või kus iganes linnast pärit olen. Välisvõistlustel oleme me eestlased ja kodulinna põhjendus kaotabki oma mõtte… Kõik sportlased ja kõik alad muidugi ei saagi ja peagi saama kodulinnalt püsivalt toetuseid, kuid omavalitused võiksid mõelda, kuidas need sportlased ja amatöörid hakkama saama peaksid?

Isiklikult ei kujuta ette, et käiksin muudkui sponsorite juures endale toetuste saamiseks lobitööd tegemas. Aga tänased sportlased seda kahjuks sportimise ja tulemuste kõrvalt peavadki tegema. Meil siin Eestis pole päris nii suur business see sport, et oleksid suured managerid kes sellised raha/toetused kokku ajavad sportlase eest. Meie tublid tiim-maratoonaridki küsisid Hooandjas tuge. Järeldus, raske on seal tipus püsida või sihiks tipp üldse võtta, kui seal midagi „suurt“ ees ei oota. Rääkisime siin ju pensionist 😉.

Spordiindu soovides!

Inga Kree (harrastaja)

Igaühest võib saada jooksja

Inga Kree

Spordis ja paljuski muus, on heade tulemuste alustalaks jätkuvalt treenimine ja püsivus selle juures. Kuidas ja kui palju treeningud ehk pikaajaline kohanemine meie organismi mõjutab on tõesti seotud geenidega, aga igaühes, absoluutselt igas inimeses toimuvad muudatused kui järjepidevalt treenida.

Pikaajalise ja piisava treeningukoormuse põhjustatud ümberkorraldused organismis juhinduvad eraldi iga inimese puhul tema päritud geneetilisest informatsioonist (geenidest). Siit ka põhjus, miks täpselt sama treeningut tegevad inimesed arenevad erinevas tempos ja erineval määral. Nende geneetiline pärand erineb ja nii erineb treeninguga kohanedes nende võime oma sportlikke tulemusi parandada (Kristjan Port „Inimese kohanemisvõime“ Spordi üldained).

Head geenid ei anna veel kiirust. Ka selleks on vaja teha tööd. Head geenid aitavad treeningute abil ehk jõuda kiiremini tulemusteni, küll aga ei tee geenid kellegi eest trenne ära. Ega jälgi kui palju süüakse või mida. Kaalulangetuse juures kehtivad enamjaolt samad reeglid (kui välja jätta meditsiiniliste haigustega seonduvad juhused). Enamasti on ülekaal elustiili valik. Sama on trenni tegemisega, see on valik- mille puhul geenid kuidagi rolli ei mängi.

Ega ei ole ilmaasjata öeldud, et 90% juhtudest määrab jooksma mineku botaste jalga panek. Jah, sest keegi teine meie eest trenni teha ei saa. Ja ilma trennita ei näe ka tulemusi.

Hiljuti lugesin üht artiklit, et paljud inimesed ei hakka trenni tegema, sest panevad endale valet pidi sihi. Mõeldakse, et pean kaotama hulga kilosid, või pean saama mingi kindla tulemuse ja tajudes, et see kõik võtab aega ja tuleb ka vaeva näha, siis on ju kergem loobuda. Mõelda tuleks hoopis teisiti: Kui selle tegevusega regulaarselt tegelen, siis see tekitab minus hea tunde, ilusa keha, positiivsuse, rahu endaga… Ja kahjuks kehtib see kõige kohta mis elus teeme, nähes negatiivseid vahepalu või raskusi, siis unustame positiivse lõpptulemuse ning loobume.

Loobume ju tegelikult lõpptulemusest. Sellest, et meil oleks ilus keha, toonuses keha! Sellest, et meil on hea enesetunne. Sellest, et saavutame paremaid tulemusi või saame millegi valmis…

Isiklikult pole ma allaandja tüüpi. Võistlused mis on valmistanud raskusi, olen alati lõpetanud. Isegi esimene 10km kus soovisin saada tulemust alla 45minuti, mäletan seda nii hästi: Peetri jooks, päike lõõmas, meeletult palav oli ja raske. Ausalt, peas käisid loobumise mõtted läbi. Mõtlesin, kuidas ühe järgmise maja väravast sisse poeksin ja maha kükitaksin, keegi ju ei näeks? Tuleks DNF? Häbitunne enda mõtete üle ajas vihale ja voilaa viha või siis see emotsioonide tulv kokku, andis aga jõudu edasi minna. Ajaks sain sel aastal siis 44,17. Pärast naersin enda mõtete üle, et kuidas nii üldse mõelda sain? Aga neid raskushetki on tulnud veel, õnneks too samane Peetri jooks õpetas enda mõtete absurdsuses kõhklema :D.

Samamoodi ei andnud ma alla Kõva mehe jooksul 2020 aastal, kus auku astudes hüppeliigese väänasin välja. Jooksin edasi ja takistuse pealt hiljem alla hüpates väänasin teise korra veel sama jala korralikult välja. Aga ikkagi läksin rajale tagasi. Meelest ei lähe, kuidas korraldaja kutt ütles raadiosaatjasse: „Võistleja number 24, kellele abi kutsuti ei taha rajalt ära tulla!“, mina muidugi hüppasin allolevasse jõkke, sealt läks rada ning hüüdsin: „Saatke mulle kiirabi finišisse vastu!“ Võitsin II koha ja tiimiga III koha, seega võistlus läks isegi enam vähem korda, kuigi tasuks oli mulle ca pool aastat paistetust ja kirurgilt süst kõõluste vahele, sest sealne vedelik oli „kaduma“ läinud ja tekkinud kulumine, mis omakorda tekitas paistetust.

Ma ei loobunud jooksust. Te ikka teate kui palju seda mulle öeldi? Et vaata ikka passi ka ja, et jooks ei ole üldse ohutu ala, kuidas ikka „südari“ oht on ja kõike muud… Minu süda on tugevam ja tervem kui kunagi varem. Minu keha on harjunud koormusega, milleks treenin- ma ei tee liiga palju, ega liiga vähe trenni. See ongi põhjus, miks treenin treeneri käe all, sest üksi ei teaks ma palju oleks mõistlik. Millal vähemaks tõmmata jm. OK, alati saaks teha liiga palju ka siis, kui treeneri all treenid- kui lihtsalt ei ütle talle, et kuskilt kisub või valutab. Aga siis on veidi juba endale ise vigastuste kaela kutsumine ja süüdistada saaks vaid iseennast.

Olen minagi kunagi ületreenimisvigastustega võidelnud. Tuttav on „põlvest kakkumine“ ja selle tagajärjel lonkamine, sest ma ei andnud rahu ja tegin trenni või võistluseid peale… Tuttav on vana hea „Luukas“, seda sai lausa 2017 aastal korduvalt ehk kroonilisena nauditud… Tean ka kannakõõluse põletikku, kui ainsad jalatsid mida jalga sain panna olid sussid või plätud, aga trenni oli ka vaja teha ning lihtsalt sai suurem botas jalga ning hügieeniline huulepulk kannale määritud, mis mingi „ime“ läbi ka aitas (äkki mentooliga põletikku eemaldav huulepulk? :D).

Ei jätnud ma ka võistlemist ja jooksmist kui mul emotsionaalne kriis oli. Kaotasin oma parima sõbranna ajukasvajale :’(. Lisaks ma lihtsalt ei teadnud, et mul oli tekkinud rauavaegusaneemia. Kõik tulemused kukkusid, jõudu polnud. Ja nii raske oli joosta. Joosta samas tempos, mis aasta tagasi oli sörk… Osad jooksukonkurendid näitasid muidugi oma kahjurõõmu eriti siiralt välja, ehk hõõruti kaudselt mulle nina alla, rääkides mu kõrval kuidas nad Ingale tegid ka ära :D. Samas ju tore, sest teised said võita nii, et ei pidanud parandama enda tulemusi (ehk tööd tegema). Muidugi kui ükskord arst mul aneemia avastas, siis ca pool aastat retseptirauapreparaate ja back in track I was!

Aga ma usun töösse. Seda nii erialaselt, eraeluliselt kui treeningutel. Sihid ja eesmärgid viivad edasi. Mina näen neid positiivseid aspekte, neid mis on raskuste taga. Tean pjedestaali maitset ning naudin nii suuri kui ka väikseid võite. Isegi rasket protsessi naudin, sest iga raskus läheb ühel hetkel mööda- see tempo mis oli eelmine aasta raske, on järgmine aasta juba sörk (OK  rauavaeguse korral juhtub vastupidi ka 😀 aga NB selleks jälgige ikka oma näitajaid ja käige kontrollis, kasvõi ostke Synlabi „Tervisesportlase pakett“ (EI OLE REKLAAM!).

Igaühest võib saada jooksja. Veel paremate tulemustega jooksja ka. Tehke tööd ja nähke vaeva, siis tuleb

… armastus?

Armastus jooksu vastu kindlasti!

Sinu innustaja

Inga Kree

Miks keegi peaks tahtma joosta Haanja kõrgustiku Tipust Pirita Topini?

Kaire Kivi

Seda küsimust on küsinud minult suurem enamus minu sõpradest kui neile juunis ütlesin, et lähen jooksma Tipust Topini ligikaudu 340 km pikkust teatejooksu. Seda on juhtunud juba kahel järjestikkusel aastal ja küsimus sõprade suul on jäänud ikka samaks. Miks siis ikkagi üks väga suur kamp (2022. aasta jooksust võttis osa umbes 800) jooksjaid tahavad ikka ja jälle joosta Haanja Tipust Pirita Topini? Eks kõikide jaoks on põhjused natukene erinevad, aga minule isiklikult on olulisimad vast järgmised mõtted.

Üks väga teistmoodi mõnus väljakutse – suve algusel, kui enda jooksuvormis veel nii kindel ei ole ja tunned, et ei taha niivõrd rahvajooksudel teistega võidu kihutada, siis on just selline teistmoodi lõbus ja rõõmsameelne jooksuüritus täpselt omal kohal. TipustTopini jooks on üks mõnusamaid võimalusi ennast ja oma võimeid proovile panna. Teatejooksu formaadis on umbes 30 tunni jooksul vaja igal meeskonnaliikmel joosta kordamööda 3 korda erineva pikkusega etappe (pikkused vahemikus 8 kuni 16 km). Jooksu start antakse laupäeva hommikul Haanja kõrgustiku vaatetorni jalamilt alates 8:00-st iga 15 minuti tagant nelja teatemeeskonna esimestele liikmetele. Ülejäänud tiimi liikmed lähevad oma meeskonnakaaslast autoga saatma, kaasa elama, jootma ja muudel vajalikel moodustel toetama. Kindlaks määratud kohas toimub vahetus ja jooksma asub järgmine meeskonnaliige. Selliselt joostaksegi 10-liikmelistes meeskondades järjest ilma peatusteta umbes 30 h (kõige kiirem meeskond oli 2022. aastal finišis umbes 26 tunniga ja finiš suleti 35 tundi peale laupäevahommikust starti). Peale magamata ööd on kõigi jaoks pühapäevane viimane jooksuetapp tõsine tahtejõu ja motivatsiooni proovile panek. Eriti suureks kujuneb see väljakutse siis, kui oled jäänud jooksma oma viimast lõiku täitsa üksinda mingitesse keerulistesse ilmaoludesse (nt. kõva vastutuule, lõõskava päikese või tõsise vihmasaju kätte).

Positiivsete emotsioonide üledoos – ühiselt meeskonna eesmärgi nimel pingutamine, teiste jooksjatega tutvumine ja nendega koos raskuste ületamine, enda ja teiste meeskondade jooksjatele kaasaelamine annab nii palju positiivseid emotsioone, et neid jätkub veel mitmeteks päevadeks ka pärast jooksu. Kui esimesel korral ei osanud täpselt oodata, et mis toimuma hakkab ja ei teadnud veel, et kui palju ja kas omavahel jooksjad suhtlevad, siis teisel aastal oskasin juba oluliselt rohkem nautida ja ka ise luua seda ägedat tunnet, mida nii paljud teised samuti sinna otsima tulevad. Rajal liigud enam vähem samade tiimidega terve selle aja koos ja omavaheline suhtlemine, jooksjate toetamine ja joogi pakkumine tekib väga kiiresti. Autoga ühest vahetusalast järgmisesse sõites on nii tore hõigata innustavaid sõnu teistele jooksjatele ja samas annab see lisaks nii palju jõudu joostes.

Traditsiooniline sissejuhatus suvesse – kuna töötan õpetajana, siis minu jaoks on see nagu i-le täpi panek kooliaasta lõppu ja sealt edasi tuleb „päris suvi“ niivõrd kuivõrd seda meile Eesti kliimas on ette nähtud. See võtab minu jaoks ühed nö tööteemad kokku ja on ideaalne üleminek puhkuseteemadele. See on selline mõnus pääsemine koolimajast õue ja arvuti tagant ning tahvli eest imelisse Eestimaa loodusesse, sest hämmastavaid vaateid jääb rajale ikka tohutult ning pärast jooksu pildigaleriide vaatamine on omaette elamus ja nauding.

Klubisisene väljakutse ja etappide „kogumine“ – sel aastal tekkis meil veel omavahel juba jooksu alguses arutelu, et mis lõiku keegi järgmisel aastal joosta tahaks ehk juba hakkasime järgmise aasta etappe ette broneerima. Sellega seoses tekkis arutelu, et kes ja millal võiks esimesena saada kokku kogu TipustTopini etappide komplekti – üks jooksja on jooksnud erinevatel aastatel läbi kõik 10 erinevat etappi. Tublimal jooksjal on meil juba 3 etappide komplekti läbitud.

Kokkuvõttes on sellelt jooksult võimalik vaid võita: uusi sõpru klubiliikmete näol, kellega võib-olla nii palju muidu ei suhtle, uusi jooksusõpru teistest klubidest või ettevõtetest, palju positiivseid emotsioone eneseületusest, sõprade ja võõraste kaasaelamisest raja äärest ja ääretult ilusatest vaadetest Eestimaa erinevatest paikades, kuhu muidu ei pruugi sattuda. Seega tundub, et peab järgmisel aastal jälle minema – nüüd on ainult küsimus, et millist etappi siis joosta tahaks. Kohtume 2023. aasta juunis Haanjas, et suure mölluga jälle 337 km allamäge Piritale tulla.

Jooksu ilu ja võlu

Inga Kree

Oled kunagi juurelnud miks jooksu järgselt enesetunne hea? Kui võistluse ajal on nii raske, et tahaks lausa katkestada aga finišisse jõudes unustad ja õhtul kodus registreerud juba kolmele uuele võistlusele. Jooksu ja eriti võistluste järgselt toimub kehas lausa heaolu endorfiinide plahvatus, see heaolutunne võtab võimsust, eriti mõjutab see meie aju neid piirkondi, mis tekitavad rahulolu ja õnnetunde.

Aga mitte ainult, jooksjad ise on ka võistluse järgselt sõbralikud ja rõõmsad tehtud soorituse üle. Kui stardis olid Sa konkurent, siis finišijoonest üle saamise järgselt juba kaaskannataja ja pigem ikka sõber. Eriti äge on kui ühiselt saab veel taastavale sörgile minna ja muljetada. Vahel saab uusi tutvusi just võistluste järgselt, kui näiteks riietusruumis või pesemas/saunalaval sattud tippudega lobisema.

Nii saab ju näiteks uurida nippe ja nõkse juba veidi kogenenumatelt jooksjatelt, olgu teemaks jooks ise või venitused ja taastumine.

Kõige parem osa jooksmise juures on aga minu arvates see, et võid joosta suvalistes botastes ja suvalise odava maikaga või juba kulunud pükstega- keegi ei näita näpuga, et on ikka tegelane, ei ostnudki endale ADI-NAIK-ÄISIKS-PRO-SAUKONi botaseid või miks ei kanna sa klubivärvides uut võistlusvormi. Jooks ja jooksuriided on igaühe oma asi ja finantside küsimus.

Kellel on võimalik osta parimad uued fiiber-carbonplaatidega üübermugavad ja isejooksvad botased, siis need ka need ostavad, aga tegelikult lihtjooksjale, kes lihtsalt mõnusasti sörgib või veidike võistlusel ikka pingutab ka, ei anna ju need botased midagi juurde. Need tegelikult ei jooksegi ise 😱.

Aga see polegi tähtis. Vaid see, et saame selle õnnetunde ja rahulolu ka vanades ketsides kätte või tavalistes botastes, mitte fäänsi-bäänsides. See rõõm ja sära, mis peale võistlust silma tuleb- see on see mida ma hindan jooksu juures. Ja ei tule ükski jooksja Sulle ütlema, et oot oot, mis pärast Sul need vanad ketsid jalas olid, nendega meie võistlustele ikka ei sobi tulla…

Kõik naised teavad, et vihmase võistluse järel on finišis Su silmadest saanud Panda silmad ja jällegi ei ütle keegi, et oi oi, nii näotu- meik kõik laiali, nagu mingi… Ei, jooksjad tulevad ligi ja kiidavad Su suurepärast sooritust! Või kui ei läinud suurepäraselt, siis lohutavad, et juu ei olnud täna Sinu päev.

Naised teavad ka, et isegi ilma meik-upita võib võistelda 😉 ja ikka keegi rajal elab kaasa või kiidab kena säärejoont. Jooksjad teavad, et ilusale võistlusvormile võib järgneda kaunis kleit ja see püss sealt rajalt on siis kohe eriti ilus.

Jooksmise võlu on selle lihtsuses, niisama lihtne on olla jooksja. Täiesti tavaline inimene, täiesti lihtsates riietes ja häbenemata kerget ülekaalu või alakaalu- me kõik oleme ilusad, sest meil on ühine hobi!

Ühistrennidega on sama, jagatud rõõm on suurem. Jagatud raske trenn on kergem. Nalja tegemine treenib ka lihaseid. Üksi olles palju nalja ju ei tee? Ühiselt on aga äge, eriti Jooksupartneri trennides.

Tule liitu meiega, küll näed!

Jooksjaks saamise lugu
Inga Kree

Alustasin oma teekonda jooksjana pärast eraelu kokku kukkumist. Jah, umbes nii nagu keskeakriisi jõudnud neljakümnendates mehed leiavad ennast rattavõistlustelt, alustasin mina, küll kolmekümneselt, jooksmisega lahutuse järgselt. Hea depressiooniravim, ausalt! Odavam ka kui psühholooge külastada. 

Esmalt koos koeraga ca 3km hommikutiirud. Jalga viskasin tavalised tennised. Kui teekonna pikkused hakkasid juba üle 5 kilomeetri venima, märkasin, et mu väike sõbrake ei jooksegi enam rihm pingul ees, vaid hoopis hakkas mu taga hoogu pidurdama. Mõistsin, et väikest kasvu koerale hakkasid distantsid ja kiirused liiga pikaks muutuma ning vaene koer, too pidi edaspidi vaid lühikeste jalutuskäikudega piirduma, sest jooksma läksin edaspidi üksi. 

Esimene pikem tiir oli ekskaasaga “jagamise” tüli järgselt, lihtsalt pidin end saama tühjaks joosta. Kokku tuli üle 9km ja tennised, mis ilmselgelt polnud ju muuks kui vabaaja käimadeks mõeldud, jäid mu varvastele väiksteks. Sain lahti hinges olnud vihast/kurbusest ja kahest varbaküünest. 

Kuna sedasi üksinda tiirutada hakkas juba igav, siis tekkis mõte, et tuleks võistelda. Googeldasin välja, et ca kuu aja pärast on tulemas kohalik Holstre-Paistu jooks 5km, mis minu igapäevaste 5-6 km sörkide järgi sobiks ideaalselt mu jooksuvormi testimiseks. 

Starti jõudnud, kohtasin õige mitut tuttavat, kes ka jooksul osalesid (oo väike Viljandi). Üks neist omas isegi uhket spordikella, mis meile jooksu ajal ütles kui kiiresti jookseme, mis ajaga me lõpetaks kui samamoodi edasi lasta ja mis ehk mulle, algajale kõige olulisem sel hetkel oli, kui palju tuli veel kannatada. 

Holstre-Paistu jooks on alati keset suve, tavaliselt lauspäike ja meeletu kuumus. Seegi kord ei erinenud. Arvatavasti jooksin end sajaga kinni ja kolmandal kilomeetril, kui poleks olnud sõber Raivot kellalt joostud aega ütlemas ja kiitmas, et väga hea aeg on joostud ja sedasi edasi joostes saame veel ilusti alla 25 minutiga finišisse (pidavat täiesti OK 5km aeg olema). 

Lõplikuks ajaks sain 24,10 minutit. Kuna ma nägin, et peale mind lõpetas veel hulgim jooksjaid, juu siis sai päris hästi tehtud esimese korra kohta. Andsin jooksule sõrme. 

Edasi kulges paar korda nädalas sörk üha pikemate distantside suunas. Suvel sai tehtud lisaks TRX ja Bootcamp jõutreeninguid, ehk kehtiv füüsiline vorm oli olemas. Samas jõusaali, nädalas korra kuni kolm, sai varasemaltki käidud. Selles suhtes päris nullist vormi laduma ei hakanud (lindil ju soojaks ikka jooksin). 

Käisin paar korda Myfitnessi algajate jooksutrennis, kust sain julguse minna jooksma üle 10km pikkusele tiirule. Sinnani olin arvanud, et mina polegi selleks võimeline. Arvasin, et kõik need, kes iga aasta 1.mai Viljandi Järvejooksul osalesid, on eraldi selleks treeninud. Mõtlesin, et seda maad ikka igaüks ära joosta ei jaksa (täna mõtlen sama maratoonaritest, sest ma pole seda distantsi jutti läbinud).

Kuna oli suve lõpp ja järgmine Viljandi Järvejooksu võistlus toimuks alles kevadel, siis otsustasin selle distantsi aja saada kirja Joosu jooksul. Minu esimene tiir oli 1 tund ja 12 minutit. Kärab küll algaja kohta!

Jooksupartneri klubi juurde jõudsin alles talvel. Jõulujooksul sai paar uut jooksututvust tehtud ja juba jaanuaris leidsin end nende ühistrennist osa võtmas. Vahepeal olin raatsinud osta ka veidi suuremad botased. Need olid küll mingid odavad kaunad, millega luukas kummitama hakkas, kuid areng väikestest tennistest number suuremate botaste suunas oli toimunud. 

Mõned trennid sisse elanud, võtsin klubi kiiremate naiste sappa lõike jooksma. Seda, et tuleks end analüüsida ja võimetele vastavalt joosta, ma veel ei teadnud. Paari pika lõigu järgi, Viljandimaa kiireimate naiste järel, sain suhkutaseme nulli ja valguskettad silmade ette (kodus katsetada ei soovita, paneb tasakaalu proovile). 

Aga treener Einar Kaigas andis õnneks hea nõu, et tasub osta pulsikell, mis jooksu ajal mõõdab pulssi, et siis tead, millal liiga palju pingutatud (pulsivahemikest ma muidugi ka midagi ei teadnud). Aga kell sai käele ostetud 149 euro eest, pulsivööga Polar M400, mis siis mulle jooksumaailma detaile õpetama hakkas. Ikka katseeksitus meetodil, nii nagu ma sinnani kõike teinud olin… Algajate värk. 

24. Veebruar toimus esimene võistlus, olin veidi üle poole aasta omal käel selleks ajaks treeninud ja juba poolteist kuud Jooksupartneri klubi jooksjatega end “üle treeninud”. Põlvest juba kakkus ja adrenaliini pealt sai esimene pjedestaaliamps võetud.  10,3km, neljas koht ajaga 46,57 (6 esimest saavad rahalised auhinnad). 

Muidugi järgmised paar päeva lonkasin ja ületreenitud lihased vajasid füsioterapeut Keio Kitse abi. Aeg andis arutust, siinkohal pean mainima, et parim ravi oli puhkus, mida ma esimene jooksuaasta endale väga lubada ei raatsinud. “Omad vitsad peksavad”.

Aga minust oli selleks ajaks kujunenud juba jooksja, enam ma polnud algaja. Omasin isegi korralikke Pegasusi! 

Siinkohal soovin Teile parimaid jooksumälestusi! Ole Sa algaja, vana kala või alles tutvust tegev… 

Kuidas ma ümber Viljandi järve jooksin
Roland Mäe

Et kõik ausalt ära rääkida, nagu oli, pean ma alustama aastast 1993, kui vanaisa analüüsis koos vanaemaga Eesti koondise mängu ja ütles: „Kõik jalgpallurid peavad igal hommikul jooksma obeliskini ja tagasi. Vanasti jooksis terve Viljandi linnameeskond alati 1. mail ümber järve ja samuti tehti kord nädalas niisama järvele tiir peale.“

Sain kohe vihjest aru. Olin siis juba 13-aastane ja ootasin Eesti koondise kutset. Käisin kahel hommikul jooksuga obeliski juures ja registreerisin ennast ka Viljandi järve jooksule.

Nagu igaüks teab, on Viljandi järve jooks umbes 12 km krossi üle põldude ja läbi soo. Rada on vaba ja spetsialistid teevad alati põhjaliku eeltöö, et valida parim trass: kas Valuoja peale peaks purde ehitama, kas minna obeliski juurest või 9-kordsete vahelt, kas soo on kuiv, kas Viiratsis lõigata kohe peale kraavi üle põllu või minna veel natuke suure tee pealt? Uurides topograafilisi kaarte ja mõõtes joonlauaga lõike, on igale staierile selge, et peale Hunta tõusu tuleb kohe minna suurele teele ja siis täisgaasiga allamäge kuni Orikani. Edasi läbi soo (võit 180 m) ja siis algab mahtra üle kivide ja põldude – pikiprofiil tõuseb kuni raadiomastini. Seal saad teada oma maksimaalse pulsisageduse ja annad endale lubaduse, et see on viimane kord. Aga nähes finišis kõiki neid naeratavaid õnnehormoone, ununevad raskused ja alles jääb ainult rõõm.

Seepärast ongi mul esimesest järve jooksust meeles ainult kergus – ei ühtegi rasket hetke, vaid puhas lendamine. Jooksutosse mul siis ei olnud, vaid jalas olid Lätis toodetud kummist jalgpalliketsid, mida kutsuti punnideks. Lisaks ema õmmeldud sitsi riidest laia triibuga püksid. Loomulikult ei läinud ma jooksma nende kahe hommikuse sörgi pealt. Olin selleks ajaks juba 6 aastat jalgpalli mänginud ja käisin ka paralleelselt suusatrennis. Aeg tuli 49.14 ja seda pole ma siiani suutnud üle joosta.

Aastatel 1995, 1996 ja 2007 jäid ajad veel alla tunni. Aastal 2019 mõtlesin, et peaks uuesti ümber järve jooksma. Tegemist oli juubelijooksuga (90) ja mu viimane start oli 10 aastat tagasi ehk aastal 2009 ja siis oli järve ringi aeg 01:01:06. Aastal 2019 suutsin joosta ajaga 01:06:26. Olin teinud mõned jooksutrennid: märtsis 6 km ja aprillis 8 km, lisaks 1 kord nädalas jalgpalli trenn. Seega olin olematus vormis, kaalusin 87 kg (182 cm). Järve jooksu tempo oli 5:53 min/km ja kogu võistlus oli meeletult raske. Olin unustanud kõik olulise, mis järve jooksust teadma peaks. Hakkasin kohe stardis vigadega pihta. Alustasin üsna tagant ja ülehindasin oma võimeid. Mõtlesin, et panen kohe alguses minema, et natukene ettepoole saada ja seetõttu olin juba Hunta tõusu alguseks täiesti kutu. Isegi allamäge jooks oli raske. Sellega jamad ei lõppenud: Sammulis valisin vale raja ja läksin läbi oru, mis pani viimase põntsu.

Otsustasin, et hakkan trenni tegema. Tegin Endomondos treeningplaani 10 km jooksuks ja tutvustasin oma plaane ka triatlonimees Kotkale, kes ütles, et õigem oleks ikkagi maratoni joosta. Kotkaga pole mõtet vaielda. Muutsin treeningplaani distantsi 42 km peale ja hakkasin uhama.

Järgmine lugu räägib sellest, mis juhtub, kui hakkad olematu vormi pealt kõvasti trenni tegema ehk juttu tuleb spordivigastustest 😊